Ma hakkan elama siis, kui...
„Loodan, et mu elu ja olukord paraneb siis, kui ma kooli lõpetan. Siis hakkan elama nii, nagu ma tahan.“ Lootus sureb visalt. „Kui kooli lõpetamise järel pole unistused täitunud, siis vähemalt ülikooli lõpetamise järel peaks asjad muutuma.“ „Kui ma hea töökoha saan, siis on mu võitlused läbi!“
„Ametiredelil tõusmine ja suurem palk kindlasti teevad mu elu paremaks!“ „Kui ma leian õige partneri, siis kindlasti olen eluga rahul!“
„Oma maja!“
„Veel üks laps!“
Aga illusioonid-pettekujutelmad püsivad. Elu on nagu eeslil, kelle nina ees hoitakse porgandit, et ta üha edasi rühiks. Üks „siis kui“ järgneb teisele. Lükkame elamist edasi.
Meid juhivad pettekujutelmad sellest, kes me peaksime olema, mida peaksime omama, et olla rahul enda ja eluga. Ja me loodame, et see saabub tulevikus, oleme pidevalt „ära“, mitte siin ja praegu.
Keha ego teenistuses
Pettekujutelmade küüsis olles pole me kontaktis oma keha ja tunnetega ja hetke reaalsusega. Keha ja tunded on alati praegu. Me ignoreerime oma keha ja paneme ta oma iseka mina teenistusse. Piitsutame keha, et meie ego rahul oleks. Vajame, et teised meid imetleksid, selleks et olla endaga rahul. Eriti paitab see silma spordis. Mida rohkem valu sportlase kogevad, seda paremad on nende tulemused ja seda suuremad kangelased nad on.
Samasugune on sunduslik töö, mis võimaldab palju valu ja vähe naudingut. Kehasse suhtume ka siis kui tööriista, kui tahame ta mingisse vormi suruda, et kenam välja näha ja nautida teiste tähelepanu. See on selge märk sellest, et me ei ole rahujalal oma olemisega.
Kui keha on meie pettekujutelmade ja vale-mina teenistuses, ei tunneta me oma keha ja vajadusi. Meie keha on sageli pinges, jäik ja valulik.
Meie kultuur soosib tegemist, mitte olemist. Oleme uhked oma tööarmastuse üle. Rohkem on hinnas edukus, progress, produktiivsus, saavutused kui armastus, tunded, kaastunne ja nautimine.
Inimene, kes teeb palju sunduslikku tööd lapsepõlves, peab oma keha piitsutama ja pannakse tähele ainult teda kui töötegijat, õpib seda, et ainult tööd tehes on ta väärtuslik ja aktsepteeritud. Selline uskumus endast juurdub ja jääb osaks inimesest täiskasvanunagi. Nii hakkab ta enda väärtust tõestama ka täiskasvanuna ja loodab selle eest saada tunnustust või „õndsaks“ saada. Seda ei pruugi tulla ja siis ollakse pettunud ja kurnatud, sest pole oldud kontaktis oma keha ja vajadustega.
Töö tegemine on hea ja viib elu edasi, aga ta ei tohiks olla tähtsam kui olemine. Kui kaob tasakaal olemise ja tegemise vahel, puhkuse ja töö vahel, kaotatakse eluenergiat. Inimene ei taastu, kui ta ei kuulata oma keha. Lõputus töörügamises kaob töö mõte, kaob oskus tööd teha ja tööd nautida. Asemele tuleb rahulolematus, segadus, väsimus, energia puudus, tuimus, apaatsus.
Mina pidin ennast lapsena palju sundima intensiivsetes sporditrennides. Avastasin alles gestalt-teraapia õpingute ajal, kui hea on lõõgastuda oma kehasse ilma sunnita midagi teha. Huvitav leid oli ka see, et füüsilisi harjutusi tehes võib pingutus olla nauditav ainult siis, kui võib nautida ka puhkust. Tasakaalu leidmine ja väsimuse ära tunnetamine on oluline punkt oma keha ja enese avastamisel.
Kuidas tekivad pettekujutelmad
Pettekujutelmad on mõistuse püüd meid päästa olukorrast, kus tundeid tundes kohal olemine on liiga valus. Me rändame „ära“ paremasse tulevikku või minevikku. Pettekujutelmad on sageli välja kujunenud lapsena selleks, et ellu jääda, kui meie püüd armastuse järele lükati tagasi. Tagasilükkamisena võib lapsele tunduda isegi mitte heaks kiitmine või vanema vihane pilk. Laps võib tunda hirmu, abitust, meeleheidet või raevu. Et „ära“ minna, peame „hülgama“ oma keha ja tunded, kasvatame endale keha-turvise, hoides alateadlikult oma teatud lihaseid pinges ja kontrollides hingamist.
Kui laps ei saa oma impulssi armastada või enda eest seista otse väljendada, siis ta kujundab välja vale-mina. Vale-mina moodustavad igasugused kaitsed ja vältimine: eitamine, usaldamatus, süüdistamine, projektsioon, ratsionaliseerimine jne. Laps hülgab oma soovi armastada ja hakkab armastust ära teenima.
Mina olin eliitkoolis oma sotsiaalse tausta poolest „madalam“ oma koolikaaslastest, kellest paljude vanemad olid arstid ja õppejõud. Minu esivanemad olid küll laevaomanikud ja -kaptenid, aga ajaloo keerdkäikudes oma vara ja positsiooni kaotanud. Tundsin ennast alaväärsena. Lisaks tundsin ennast orvuna, kuna elasin kooli ajal oma onu ja onunaise juures ja see erinevus tekitas häbi. Olin kurbust, valu ja viha täis, aga polnud oma tunnetest teadlik, kuna keegi ei märganud neid. Oma tunnnete alla surumine, teiste süüdistamine ja soov oma alaväärsusest lahti saada püüdes ennast tõestada, olla parem ja rohkem kui ma olen, on olnud osa vale-minast, on takistanud tõelist kontakti teistega ja oma loovust leidmast.
Kuidas elada rohkem siin ja praegu
Reaalsus sellest, kes me tegelikult oleme või mida tahame, peitub meie kehas ja tunnetes. Oma keha ja tundeid saab tunda ainult „paigale jäädes“, selleks aega võttes. Kui paigale jäädakse, võib teinekord tunda irratsionaalset hirmu või viha. Kardetakse, et kui midagi ei saavutata, ei omata ja edasi ei pürgita, ollakse mitte keegi või kaotatakse oma omand, karjäär või seisund. Selle taga võib olla esivanematelt „pärandatud“ uskumus, et elus tuleb väsimatult tööd teha, et mitte nälga jääda.
Ei usuta, et olemine on sama suure väärtusega ja omab tohutut taastavat jõudu. Olles paigal, hakatakse oma tundeid tundma ja hirme teadvustama. Pikkamööda hakkavad hirmud kaduma, tullakse rohkem oma kehasse siia ja praegu, hakatakse teadvustama ka oma uskumusi ja kust need on tulnud. Saadakse aru, kuidas end kehaliselt pinges hoitakse.
Paradoks on see, et kui kunagi ei teadvustata oma tundeid ja ei elata neid läbi, siis jäävad nad teadvustamata meie sisse. Ei ole võimalik täielikult olla vaba ja uskuda, et „mulle jätkub kõike siin maailmas külluses“, kui ei ole läbi töötatud oma hirme. Võib olla ääretult vabastav lihtsalt olla selline, nagu ollakse – ja sellest on küllalt.
Pole vaja tõestada, piitsutada ja pürgida, teha üha rohkem ja üha paremini, omada paremaid asju või uhkemaid diplomeid, et toita oma pettekujutlusi, justkui oleksin ma siis õnnelikum. Lihtsam on, kui loa inimene olla annab teine inimene. Üllatuslikult on just siinsamas inimese enda sees allasurutud tunnete ja pettekujutluste segadikus peidus ka tõeline jõud, loovus ja armastus. Tõeline progress.
