"Ma helistan sulle…" Aga miks sa siis ei helista?
Selleks ajaks, kui mina kohtamas käima hakkasin, olid mobiiltelefonid juba olemas. Kohtingute planeerimine oli lihtsam, piisas vaid helistada ja polnud vaja muretseda, kui kiirustades ummikusse toppama jäin või kogemata kombel tõbine juhtusin olema. Lühikesest kõnest piisas, et teine ei pidanud muretsema või asjatult kella all ootama.
Viimasel ajal tundub mulle, et peale eluliselt oluliste kõnede suurt rohkemaks mehed telefoni ei kasuta. Sest ütlust „Ma helistan sulle“ olen kuulnud lubadusena palju, palju rohkem, kui äsjakohatud laheda noormehe kõnesid vastu võtnud. Kas tõesti on paljutõotav „Ma helistan sulle“ tühine sõnakõlks? Või viisakas võimalus, ilma piinlike lisaküsimuste ning selgitusteta „Sa ei kuule minust enam kunagi“ öelda?
Argus, ebakindlus ja hirm end lolliks teha olevat peamised põhjused
Otsustasin asja uurida. Ja kellelt siis veel küsida, kui mitte meestelt endilt. Kunstnikuhingega Andre sõnul on mehed tihti ebakindlad ega söanda hiljuti kohatud tüdrukule tagasi helistada. Argus, ebakindlus ning hirm end lolliks teha olevat peamised põhjused. No heakene küll, sellest saan ma natuke aru: kes meist ikka end narriks teha soovib. Aga kui on toredalt aega veedetud ja vesteldud ning ilmselgelt ollaks üksteisest huvitatud, mis siis põhjuseks olla võib? Andre mõtleb pisut, ning vastab: „Alkohol. Järelikult on tüüp nii purjus, et järgmine hommik ei mäleta, kellega vestles või telefoninumbreid vahetas.“ Hmm, ka see ei veena mind- purupurjus jutukaaslane vaevalt helistamist lubaks. Vähemalt sellisel juhul teaks ma ise kindlalt, et kainena ma vaevalt meenun.
Kui minu ja Andre seltskonnaga ühineb Rick, esitan tallegi oma vastust vajava küsimuse. Pikemalt mõtlemata imiteerib Rick käega joomist ning vastab, et „sellised tüübid on ilmselgelt purjus“. Andre noogutab talle tunnustavalt kaasa. Ma ei suuda seda uskuda, kas tõesti? Aga kui mängus pole üldse alkoholi? Selle peale kehitavad sõbrad õlgu ning kinnitavad, et sellist olukorda nemad seletada ei oska. Kui huvi on, siis alati leitakse võimalus tüdrukule helistada ja uuesti välja kutsuda. Neist, kes seda ei tee, ei saa isegi Andre ja Rick aru. Veekord kinnitavad mõlemad mehed kui ühest suust, et kui tüdrukust huvitatud ollakse, siis niisama teda juba ripakile ei jäeta.
Kui "klikk" puudub, milleks siis üldse aega raisata?
Natuke rohkem selgust (ja samal ajal veel rohkem segadusse ajavat informatsiooni) annab vestlus Alexiga. Alex on noor ja meeletult kena poiss, kel tüdrukuid ning lõputut tähelepanu peaks jaguma. Oma sõnul on Alex kiire armuja ning tema puhul on kohe vaja seda „klikki“ peas (või südames), et ta tüdrukust huvitatud oleks. Armumine esimesest silmapilgust või üldse mitte midagi. Nii on ka tegudelt Alex väga otsekohene — isegi kui tüdrukult on mobiilinumber saadud, ei vaevu ta hiljem tagasi helistama. Kui „klikk“ puudub, milleks üldse enam aega raisata. Oma avameelsusega on Alex mind täitsa pahviks löönud.
Nii julgen ühe pisut hingekriipiva mälestuse taaskord lagedale tirida ning küsin: „Aga mis on põhjuseks siis, kui ilmselgelt see „klapp“ on olemas? Kord Dublinis elades kohtasin üht väga toredat poolakat ning peale esimest kohtumist saime isegi korra veel kokku. Siis aga oli tal töiselt kiire ning nii venis järgmine kokkusaamine nädalast nädalasse. Kuni ühel päeval ta enam mu kõnedele-sõnumitele ei reageerinud. Mis siis juhtus?“. Alex mõtleb veidi ja pakub, et siin võib olla kaks põhjust. Esiteks, vahel tahavad mehed lihtsalt jätta ilusa mälestuse eelmisest õhtust või kohtingust. Või siis leidis kellegi teise vahepeal. Tundub lihtne ja loogiline? Mitte eriti. Vähemalt mitte minu jaoks.
Seda lugu kirja pannes tunnistan, et palju targemaks ma paraku ei saanud. Tundub, et antud olukorra puhul jagunevad mehed kaheks: need, kes kindlasti tagasi helistavad ja need, kes mitte. Siiski tundub, et järgmisel korral taas „Ma helistan sulle“ kuuldes, vaatan äsjakohatud lahedat noormeest veel viimast korda. Põhjalikult. Sest rohkem ma temast suure tõenäosusega enam ei kuule.
