"Ma tean, mis tunne on nii väga karta oma pojast ilma jäämist, et mitte miski ega keegi teine ei loe midagi. Seda ma tean."


"Ma tean, mis tunne on nii väga karta oma pojast ilma jäämist, et mitte miski ega keegi teine ei loe midagi. Seda ma tean."
Foto: Shutterstock

Katkend Clare Mackintoshi raamatust "Pärast lõppu", mis on kaasahaarav ja lennukas, sügavalt isiklik lugu armastusest, abielust, vanemapõlvest ja käimata jäänud teest. Mackintosh, kelle romaanist õhkub ääretut emotsionaalset väge, aitab lugejail mõista, et vahel on lõpp kõigest järjekordne algus.

Laste intensiivraviosakonda viivas pikas koridoris astume kõrvale, et lasta mööda uksehoidja ja ratastoolis laps. Laps on umbes neljateistaastane, kollaka nahatooniga ja steroididest paistes. Nõelatorgetest sinise ette sirutatud käega lükkab ta oma ratastel tilgajalga.

Intensiivis on palju tegemist ja me ootame mitu minutit, enne kui meile uks avatakse. Riputame oma joped nagisse, peseme käsi, teeme asju, mida oleme teinud iga päev juba väga pikka aega. Nädalad või kuud? oli Rupert küsinud. Palun, et need oleksid nädalad.

Pip müksab mind, kui esimese palati juurde jõuame ning nii Slaterid kui ka Bradfordid sealt eest leiame. Neid lahutavad Liami, Dylani ja Darcy voodid, kumbki pere eirab teist iga hinna eest. Slateritel on vanemad lapsed kaasas, oma iPodidesse süvenenud ja tüdinud ilmega.

Ma ei jää liiga kauaks palatis valitsevat õhkkonda vaagima, sest Dylani voodiservad on madalamale lastud ning selili lamamise asemel toetub ta suurele vahtkummist kiilule. Füsitoterapeut koputab kumerdatud peopesaga talle vastu rinda.

„Ta istub!“ Pip tormab poja kõrvale. Ta naeratab füsioterapeudile laialt. „Nii tore on teda sellisena näha.“

Seotud lood:

„Peaaegu valmis. See vabastab sekreete ja loodetavasti hakkab ta nüüd korralikult köhima.“ Terapeudil on ninarõngas ja Lõuna-Aafrika aktsent. Ta vikerkaarevärviline kaelapael on täis säravaid märke. Ta koputab taas ja Dylan puristab, suu tihket röga täis. Terapeut kallutab teda ettepoole, tasku­rätiga kaetud käsi poisi lõuga toetamas, ning puhastab Dylani suu üheainsa vilunud liigutusega. „Tubli poiss!“ Naine koputab talle uuesti rinnale, liigub kumera peopesaga üle Dylani kõhetu keha. Dylani käed langevad külgedele nagu kaks oksaraagu.

Sündides kaalus ta neli kilo ja kolmsada kuuskümmend grammi. Kaks nädalat üle aja, nii et Pip pidi kõndides kogu aeg oma kõhukühmu kätega toetama, just nagu olnuks see ainus viis Dylanit välja vajumast hoida. Käed-jalad nagu Michelini-mehikesel, põsed nii pontsakad, et ta silmad näisid suletud ka siis, kui need seda tegelikult polnud.

„Võib-olla tuleb temast maadleja,“ ütles Pip, kui Dylan oli kuuekuune. Ta vahetas parajasti Dylani mähet ning pigistas tema trullakaid reisi ja puhus talle kõhu peale õhku.

„Või siis pitsatestija.“

Pip viskas mulle piimalapi pähe.

Liikuma hakates kaotas Dylan muidugi kogu selle ümaruse. Rasvavõrud sulasid ta käte ümbert peaaegu üleöö ning ma vaatasin, kuidas ta järk-järgult titest mudilaseks ja siis lapseks muutus.
Ja siis jäi ta haigeks ja kõhnaks. Ja nüüd annaksin ma ükskõik mida, et jälle noid Michelini-mehikese jalgu näha.

„Kuidas läheb, semu?“

Dylan köhib veel röga välja.

„Tubli poiss, Dyl!“ Terapeut pühib ta suud ja toetab ta pea siis hellalt tagasi vahtkummile. „Kui tahate, võib ta veel natukeseks istuma jääda?“

Tore on teda istumas näha ja ehkki ta suigub pidevalt une piirimail (pole ka üllatav, arvestades seda ravimikokteili, mille ta saanud on), on näha, et ta teab, et me siin oleme. Mõne aja pärast tuleb terapeut tagasi ja võtab vahtkummist toe ära ning sätib Dylani külili — väiksem padi hoiab teda paigal. Pip võtab välja oma kudumistöö ja mina oma iPadi, veendun, et see on lennurežiimil, ja vahin siis tuimalt ekraani.

Enne haigestumist ei rääkinud Dylan kuigivõrd. Ta teadis umbkaudu viitkümmet sõna — me kirjutasime need külmkapi külge kinnitatud paberilehele –, aga oli alles hiljuti hakanud neid ritta seadma. Tahad piima. Ei saia. Issi raamat.

Neelatan kuuldavalt. Seiran kortsus kulmul üht bitcoin’idest rääkivat lugu, sulen siis akna ja toksan lugemisloetellu salvestatud artiklite menüüle. „Medulloblastoomiga patsientide elulemusmäär“, ütleb esimene pealkiri. Mul pole vaja linki avadagi. Kui haigus pole levinud, on elulemusmäär 70-80 protsenti.

„Kaheksakümmend protsenti,“ kordas Pip, kui seda talle ütlesin. „See on hea. See on tõesti hea.“ Ta muudkui kordas seda, nagu poleks kuigi veendunud. Ma ei öelnud talle, mis seisis kirjas järgmisel real.
„Alla kolmeaastastel lastel kaldub haigus kulgema ägedamalt ning nende elulemusmäär on madalam.“ Vaatasin oma poega, kes on teki all kaame ja nõrk, operatsiooniarm läbi õhukeste juuste näha. Ta oli opisaalis kuus tundi ning iga minut tundus aastapikkune. Tõin sülearvuti kaasa, istusin sööklas ja vastasin meilidele, mida vaevu lugesin, ning panin kokku esitlust, mis mulle parimagi tahtmise juures põrmugi korda ei läinud.

Pip vahtis mind. „Kuidas sa saad sellisel ajal tööd teha?“

„Keegi peab ju laenumakseid tasuma,“ nähvasin ma, olles tema pilgust haavunud, ent suutmata panna sõnadesse seda, mida oleksin tegelikult öelda tahtnud, nimelt et lihtsam oli mõelda tööst kui sellest, mis parajasti opisaalis toimub.

Nad said suurema osa kätte. Subtotaalne resektsioon, nagu nad ütlesid. Otsisin selle kohta infot, kuni ootasime, millal Dylanit näha saame. Viiskümmend kuni üheksakümmend protsenti eemaldatud, ütles Google.

„Viiekümne ja üheksakümne protsendi vahel on väga suur vahe.“ Istusime teine teisel pool Dylani voodit, kirurg seisis voodijalutsis, käes kirjutusalus. „Kas te võiksite täpsustada?“

„Ma eemaldasin nii palju, kui sain, ilma et kahjustaksin kasvajat ümbritsevaid terveid rakke.“ Ta põikles küsimusest kõrvale, asendas ühe mure teisega.

Ajukahjustus.

Dylanil on ajukahjustus. Esmalt kasvajast ja seejärel — missugune õel iroonia — operatsioonist, millega seda eemaldati. Mõni ajuosa taastub, mõni mitte, ning kõigist teadmistest ja uuringutest hoolimata ei oska arstid täpset piiri öelda. Peame ootama ja vaatama.

„Ma lähen tuulutan end natuke,“ ütlen ma Pipile. Ta kallutab pea suudluseks kuklasse.

Sammun läbi parkla, õdede majast mööda ja tamme all oleva pingi juurde. Istun ja toetan küünarnukid põlvedele, hõõrun käepäkkadega silmi. Surve täidab mu pea, nagu viibiksin vee all, just nagu rõhuks mind terve ookeani raskus. Mõtlen Dylani aju allosas paiknevale kasvajale ja mõtlen, kas selline tunne tal oligi, enne kui see välja võeti. Mõtlen uuringule, mis talle esmaspäeval tehakse. Püüan kujutleda seda, mis kasvajast veel alles on — kujutlen seda kiiritusravist krimpsu ja kokku tõmbununa –, aga mu vaimusilma ees püsib vaid vari tol esimesel röntgenipildil, mida meile näidati, kui Dylan haiglasse võeti.

„Mul on väga kahju,“ ütles arst, nagu oleks see tema süü.

Kasvaja oli olnud Dylani ajus juba tükk aega. Kuid. Kuude kaupa peavalusid. Kuude kaupa iiveldust. Kuude kaupa hägusat nägemist, tasakaalukaotusi ja tosinaid muid sümptomeid, mille vanem laps oleks osanud sõnadesse panna, aga Dylan … Surun peopesad kõvemini silmakoobastesse. Meenutan möödunud suve, püüan mõelda, kas oleksin saanud seda mingilgi moel teada, pidanud seda mingilgi moel aimama...

„Oih!“ ütles Pip, kui Dylan, pea ees, vastu seina jooksis, pikali kukkus ja püsti tõusta üritades uuesti kukkus. Me kõik naersime. See tuletas meelde mängu, mida rebastena mängisime ja kus end ringi keerutati ja püüti seejärel sirgelt joosta.

Me naersime Dylani üle.

Oli see siis? Kas siis see algaski? Mitte kohmakas mudilane, kes kuidagi jalule ei saa, vaid haige laps. Toon kuuldavale tasase oige.

Keegi köhatab.

Ajan selja sirgu, tunnen piinlikkust avastusest, et ma polegi üksi, ning näen enda kõrval pingil Connor Slaterit. Noogutan põgusalt ja teen liigutuse, nagu tahaksin tõusta, aga taipan siis, et see polnudki köhatus.

Connor Slater nutab.

Ta pigistab pingiserva kätega, mis on karedad ja punetavad. Ta käsivarre siseküljel on tätoveering — Liami nimi mustades keerdudes. Praegusest aastaajast hoolimata kannab ta lotakaid lühikesi pükse, jalad päevitunud ja tedretähnilised. Tal on jalas liivakarva saapad, mis on ninade kohalt ära kulunud, nii et läikivad terasest varbakaitsmed paistavad.

Ma ei tea kedagi Connor Slateri sugust, ma ei oska teda kuidagi aidata.

Ma ei tunne teda.

Ja ometi.

Ma tean, mis tunne on oma pere esmaspäeviti maha jätta ja kuni reedeni eemal olla. Ma tean, mis tunne on, kui naine helistab ja ütleb: ma olen haiglas — sa pead siia tulema. Sa pead kohe siia tulema. Ma tean, mis tunne on nii väga karta oma pojast ilma jäämist, et mitte miski ega keegi teine ei loe midagi. Seda ma tean.

„Raske, mis?“

Connor noogutab aeglaselt. Käed põlvedele toetatud, vahib ta maapinda oma jalge ees.

„See on hea haigla. Üks riigi parimaid. Liam on heades kätes.“ Tühjad sõnakõlksud, mõistan ma neid öeldes isegi, aga Connor hõõrub nägu, noogutab pisut elavamalt ja ma oletan, et ju siis on meil vahel vaja ka tühje sõnakõlkse kuulda.

„Tead, ma püüan Nikkile toeks olla. Ja ma ei taha, et teised pojad muretseksid, nii et ma räägin neile, et kõik on korras, ja teen kogu aeg kõik, et nendega hästi oleks, et Nikkiga hästi oleks ja …“ Ta vakatab, aga mitte enne, kui kuulen tema hääles oma mõtteid.

„Aga mitte keegi ei küsi, kas sinuga on kõik hästi?“

Connor surub huuled kokku.

„Ja ei ole.“

„Ei.“ Ta vaatab mulle otsa ning ta silmad on punased ja paistes. „Sest see, et Liam on siin, on minu süü.“