Nendel kordadel rahustan ma ennast näiteks mõne taldriku mahaviskamise või mopi eriti intensiivselt mööda põrandat vedamisega, et kõik negatiivne energia endast välja saada. Enamikul juhtudel see õnnestubki ning rahunenuna suudan taas jätkata.

Sellepärast olengi teinud endale vähemalt tööpäeva õhtuteks tiheda vaba aja veetmise graafiku, nii et neljal päeval viiest jõuan koju kella kümne ringis nii väsinuna, et jaksan ainult veel pesta ja magama minna.

Aga millalgi on ju vaja ka koduseid toimetusi teha, ning siis tüli majja tulebki. Mu mehe viimase aja harrastuseks on kujunenud televiisor ja õlu. Juba siis, kui ma näen teda telekapulti haaramas ja õllepurk käes diivanile suundumas, tunnen, et minu tolerantsustase pannakse taas proovile.

Mõnikord ongi parem, kui ta teleka ees vedeleb, sest siis saan rahus oma toimetusi teha. Hullem on, et kui olen alustanud söögivalmistamisega, tuleb ta kööki, et mind ärritada. See tunne on meil vastastikune, sest ma mõistan, et ta ei saagi mu sallimatule käitumisele heaga vastata.

Millest kõik alguse sai, seda ma täpselt enam ei mäletagi. Arvatavasti ikka mõnest pisiasjast, nagu enamik meie omavahelistest tülidest. Aga miks ma ei lahku ja teda maha ei jäta?

Kui ma meie kooselule tagasi vaatan, siis suurt armastust ma oma mehe vastu tundnud polegi. Ma olin mõnda aega temast pimestatud, seejärel õnnelik mulle osaks saanud tähelepanu üle ja tänulik elulaadi muutuse eest. Koosoldud aastad on tuhmistanud esimest armumist ja selle võlu ning nüüd olen ma ise samas olukorras, mida ma veel mõni aeg tagasi naiste juures alati nii väga taunisin: kooselu jätkamine laste ja materiaalse heaolu nimel.

Me pole ametlikult abielus, mis on hea, sest lahutuspaberite vormistamine on tõeliselt vaevarikas, eriti kui tuleb jagada varandust. Just raha pärast ma aga oma meest maha jätta ei saagi. Kuna ta on mulle palju luksust võimaldanud, peaksin välja kolima meie koossisustatud korterist ja loobuma seega ka oma senisest elustandardist.

Ma saan aru, et lõpmatuseni ma niimoodi elada ei jaksa. Ühel päeval ma lahkun. Loodan ainult, et ma seda otsust väga kaua edasi ei lükka.