Me läksime ju lahku... miks ta mind rahule ei jäta!?

Läksime hiljaaegu lahku, meie suhe kestis mitu aastat, kuid lõpuks jõudsime punkti, kust edasi ei osanud minna. Mees muidugi ei olnud alguses lahkuminekuga nõus ja läks ikka väga palju aega ja närve, enne kui ta lõpuks välja kolis.

Aga mul on tunne, et ta pole senini päriselt aru saanud, et me oleme lahus.

Esiteks pole ta oma kõiki asju kokku pakkinud ja minema viinud. Samuti ei ole ta mulle võtmeid tagasi andnud, mis tähendab, et kui ma ei taha, et ta suvalisel hetkel sisse astub, pean ma hoolikalt kontrollima, et minu võti risti ees oleks.

Aga peamiselt ärritab mind tõik, et ta kurat ei jäta mind rahule noh! Tundub, et kõik see huvi, mida tal minu vastu suhte lõppfaasis polnud, on nüüd järsku kohale voolanud ja ta sisustabki oma päevi minu jälgimisega ning aeg-ajalt Facebookis õiendamisega, kui ma jälle midagi tema arust valet olen teinud. Mis siis on need valed asjad, mida ma teen? Noh, näiteks ei tohiks ma tema arvates Facebookis “vaba ja vallalise” teemalisi asju avaldada.

Teiseks häirivad teda kõik minu “laigitud” uudised või postitused, sest talle tundub, et iga liigutus, mis ma netis teen, on vihje temale ja mu eesmärk on teda avalikult mõnitada. Jah, tõepoolest — see, et ma Mitt Romneyle kaasa elasin, pidi olema vihje temale ja sellele, et meil ei õnnestunud last saada.

Kolmandaks käib ta umbes kord nädalas minu juures tänitamas. Sest temal on veel “asju rääkida”. Minu selgitus, et lahkuminek just seetõttu juhtuski, et me ei saanud enam enamikes asjades üksmeelele, ei rahulda teda. Ei, me peame ikka veel rääkima! No mida siin enam rääkida on, ma ei saa aru! Milleks surnud hobust pidevalt togida!

Ma olen nii väsinud, et see suhe ikka veel kestab, kuigi nime poolest justkui läbi sai. Kas nüüd jääbki nii? Et ta jälgib iga mu sammu ja käib ja õiendab nagu tuju tuleb?

Kas ma peaks tõesti elukohta, numbrit ja nime vahetama, et tast lõplikult lahti saada? Või ootama, kuni ta endale järgmise naise leiab, äkki tõmbab siis tagasi lõpuks?