“Tundsin minagi üht sellist naist kunagi. Valis omale sobiva restoran/baari välja ja kus alles kukkus tellima, kui menüü kätte sai. No okei, mõtlesin, et inimene vähemalt viisakas ja küsib pärast, kas arve pooleks vms, aga ei. Kui tuli arve tasumise aeg, siis ta isegi ei pööranud sellele tähelepanu (tundus nagu tegi ennast nähtamatuks, süvenedes telefoni) ning eeldas, et ma küsimatagi maksan. Esimene kohtumine seal söögikohas pani kõik asjad paika.

See naine eeldaski, et kõik tehakse talle ette ja taha ära, sest tema teenib halvasti. Kusjuures ta rõhutas ka seda veel praktiliselt igal vestlusel, ometigi oli ta oma töökohaga rahul, sest õhinaga rääkis kui väga talle oma töö meeldib.

Kui päris aus olla, siis mul polnudki nendest eurodest kahju, mis selle söögi-joogi peale läksid, vaid pigem inimese suhtumisest: “Küll mees maksab, mees ikka peab naise heaks kõik tegema, teda kätel kandma jne.”

Sama suhtumist tajusin temalt ka mujal — kui oli aeg õhtuseid plaane teha ehk siis kuhu minna või mida teha, ei tulnud temalt ühtki mõtet. Ta rõhutas kogu aeg, et tema jaoks on tähtis, et mees sellistele asjadele mõtleks.

Õnneks see tutvus vaid kahekordseks väljaskäimiseks jäigi ja sain temast lahti — tükk tegemist oli, pärast helistas korduvalt, saatis sõnumeid ja lõpuks veel kirjutas ka.

Ise arvan küll, et viisakas on vähemalt esimestel kohtumistelgi arutada, et kumb maksab või kas arve tasutakse pooleks. Kui vabatahtlikult ollakse nõus välja tegema teisele, pole selles midagi halba, aga seda ei saa eeldada.

Ja tegelikult on ju ikka nii et suhtes on kaks poolt ning mõlemad peaks selle nimel pingutama, mitte nii et mees teeb kõike ja naine ainult ootab, et kõik kandikul ette tuuakse."