Mees haiseb!
No vaat, asi ongi selles, et ta ei taha. Keskmiselt iga kolme päeva tagant on meil suur tüli, sest hiljemalt siis hakkan ma talle pinda käima, et ta peaks ennast ikka pesema. See veenmine võtab sageli aega tunde. Mõnikord ta ignoreerib mind, kui sellest juttu teen. Mõnikord ütleb halvasti. Ja kui ta viimaks ennast pesebki, siis käitub ta pärast tundide kaupa nii, et ma tunnen ennast süüdlasena — ma olen teda sundinud tegema midagi, mida ta ei taha teha. Niisiis, mul on valida, kas minna voodisse higi järele haiseva mehega või algatada tüli. See pesematus ongi meil kõige sagedasem tülide põhjus.
Pole ilmselt vajagi pikalt seletada, kuidas selline asi seksile mõjub. Piisab juba teadmisest, et mees pole ennast mitu päeva pesnud, ja igasugune seks on välistatud. Eriti muidugi suuseks. Kunagi võtsin ma ennast kokku ja küsisin, kas ta ennast vähemalt “lokaalselt” peseb. Tuli välja, et jah, õhtuse hambapesu juurde — hambaid peseb ta ka muide ainult õhtuti! — kuulub ka riistapesu.
Aga sellegipoolest! Higilõhn jääb ju ikkagi, halvemal juhul haisevad veel sokid ka. Olen proovinud teda veenda, et ta kasutaks vähemalt deodoranti, siis ei teki higilõhn nii kiiresti vähemalt — tulemusteta. Talle ei meeldi ja kogu lugu.
Mind erutavad ainult head ja värsked lõhnad. Viimasel ajal piisab juba sellest, et (võõras) mees puhtalt ja hästi lõhnab, mul tekib kohe tema vastu sümpaatia. Tema suhtes aga tekib üha suurem põlgus. Ma lihtsalt ei suuda lugu pidada inimesest, kes ennast ei pese, aga austus on minu meelest väga oluline suhte osa. Kuidas armastada kedagi, kellest Sa ei suuda lugu pidada?
Pealegi on minu jaoks alandav, kui pean sundima kedagi ennast pesema, minu meelest peaks see olema midagi täiesti iseenesestmõistetavat. Jube piinlik on öelda inimesele, et kuule, sa haised, palun, pese ennast!
Hiljuti käisin koos sõbrannaga klubis. Seal oli igav ja mul tuli järsku kodu- ja meheigatsus peale. Mõtlesin, et läheks koju, korraldaks talle midagi erootilist… Ja siis tuli mulle meelde, et ta pole ju ennast vähemasti kolm päeva pesnud. Jube kurb oli. Romantiline õhtu jäi mõistagi ära. Ja see polnud esimene ega ainus kord.
Ma olen sageli mõelnud, et äkki peaks ta pärast maha jätma. Sest et selge on see, et midagi paremaks ei muutu. Kas ma suudan kogu ülejäänud elu iga paari päeva tagant lahinguid pidada, et mitte jagada voodit higihaisuse mehega? Need võitlused on mõlema jaoks väga kurnavad.
Viimati, kui ma olin teda kolm tundi veennud, et ta sauna kütaks ja ennast puhtaks peseks — ja tema oli mind kogu selle aja telekat vaadates ignoreerinud –, lõppes asi sellega, et ma nutsin pool õhtut omaette. Ja järgmisel päeval arutasime neli tundi, kas me ei peaks ehk lahku kolima. Ja väga vähe puudus, et me oleksime seda teinud. Ma tean, et varsti esitan ma endale selle küsimuse jälle. Mida ma peaksin ometi tegema?
