Mees, kes käib regulaarselt stripiklubides: ma vaatan, räägin, maksan, kuid ei puuduta. Mis mõttes ma petan?

 (11)
Kuidas defineerida petmist tänapäeva maailmas?
Mees, kes käib regulaarselt stripiklubides: ma vaatan, räägin, maksan, kuid ei puuduta. Mis mõttes ma petan?
Foto: Shutterstock

Katkend Esther Pereli raamatust "Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust?".

„Kas sa oled viimase kaheteistkümne kuu jooksul olnud vahekorras kellegi teisega peale oma abikaasa?” Kui truudusetust saaks määratleda nii lihtsalt, et vastad sellele küsimusele ei või jah, oleks minu töö palju kergem. Kõik need valusad vaidlused, mida minuga jagatakse, tuletavad mulle päevast päeva meelde, et kuigi jah, mõned patustamise vormid on tõepoolest ühemõttelised, on piiridest üleastumine üldiselt sama sogane vesi nagu kogu seksuaalsuse maailm.

Elias on abielus Lindaga. Mees on teinud naisele ettepaneku, et nad peaksid nõu asjatundjaga. Nad on sügavalt eri meelt selles, kuidas peaks petmist tõlgendama. Elias käib regulaarselt stripiklubides ning teatab enda kaitseks nii: „Ma vaatan, räägin, maksan, kuid ei puuduta. Mis mõttes ma petan?” Enda meelest on Elias täiesti truu. Linda aga arvab teisiti ning ajab mehe magamistoast välja diivanile.

Ashlee avastas hiljuti, et tema tüdruksõber Lisa on mõnikord kohtunud ja seksinud endise poiss-sõbra Tomiga. „Ta ütleb, et seda ei saa pidada petmiseks, sest Tom on kutt! Aga minu meelest muudab see kogu loo veel halvemaks. Mitte ainult see, et ta teeb seda minu eest salaja, aga ta ka saab midagi, mida mina ei saa talle pakkuda. Kas ma olen tal lihtsalt nagu lesbifaas?”

Shannon tunneb, et tema poiss-sõber Corbin on ta reetnud, kuna ta avastas, et mees ostis hiljuti paki kondoome. Nemad kondoome ei vaja, sest nad proovivad lapseootele jääda. „Ma ei teinud midagi!” protestib Corbin. „See oli lihtsalt idee! Kas sa tahad nüüd nuhkida mu mõtetes samamoodi nagu mu telefonis?” „Kondoomide ostmine ei ole minu meelest mingi idee!” annab Shannon vastu. Nojah, aga kas see on truudusetus?

Seotud lood:

Ja kuidas suhtuda pornosse? Enamik inimesi oleks ühel nõul selles, et Playboy vana number madratsi all ei lähe reetmisena arvesse, aga kui me vahetame trükiajakirjad monitoride vastu, võivad piirid pisut uduseks muutuda. Paljude meeste meelest langeb porno vaatamine samasse kategooriasse masturbeerimisega — mõned väidavad isegi uhkusega, et see aitab neil vältida petmist. Naised ei kipu sellesse päris samamoodi suhtuma. Tõsi, Violet arvas alati, et ta on porno suhtes üsna vabameelne ja avatud. Nii et kui ta astus Jaredi töötuppa ning avastas mehe monitorilt iharalt hingeldavat blondiini vaatamas, pööritas ta lihtsalt silmi ja tegi nalja, et mees peaks endale mõne uue hobi otsima. Aga kui blondiin küsis: „Jared, kus sa läksid? Kas sa jõudsid lõppu?”, sai Violet aru, et mees kasutas Skype’i. „Kõige hullem on see, et ta püüab mind veenda, et see ei ole petmine,” räägib Violet mulle. „Ta nimetab seda isikupärastatud pornograafiaks.”

Pidevalt ühendatud ja võrgustatud ajastul on meil ka lõputult võimalusi flirtida. Tänapäeval kasutab 68 protsenti ameeriklastest nutitelefoni. Nagu koomik Aziz Ansari on teravmeelselt märkinud, tähendab see, et „sa kannad taskus 24/7 vallaliste baari”. Kuid asi ei piirdu vallalistega. Abielus inimeste jaoks on oma veebisaidid, näiteks kurikuulus AshleyMadison.com. Internet demokratiseerib kõike ning pakub meile kõigile ligipääsu oma keelatud ihadele.

Selleks, et üle aisa lüüa, pole enam vaja isegi kodust lahkuda. Kõrvalsuhtega saab tegeleda isegi sel ajal, kui lamad oma partneri kõrval voodis. Minu patsient Joachim võttis oma mehe Deani kaissu ning märkas, et too vahetas samal ajal mingi teise kutiga Manhuntis sõnumeid. Kit ja tema tüdruksõber Jodi istusid koos diivanil ja vaatasid telekat, kui äkki kuulis mees Jodi telefonist tuttavat häält — siuhti! „Ta ütleb, et tegi seda lihtsalt uudishimust, et see on nagu mäng ja et ta ei tee sellel pinnal midagi,” räägib Kit mulle. „Aga me ju leppisime kokku, et kustutame mõlemad Tinderi ära, see kuulus nagu meie suhtesse astumise juurde!”

Nagu meie seast lahkunud psühholoog Al Cooper tabavalt märkis, on internet muutnud seksi „leitavaks, kättesaadavaks ja anonüümseks”. Kõik need märksõnad sobivad sama hästi ka truudusetuse kohta, kuid ma lisaksin veel ühe sõna: „ebaselge”. Enam ei pruugi vahetada suudlusi, vaid võib saata teineteisele riistapilte; tunnike motellitoas on asendunud hilisõhtuse Snapchati-sessiooniga; salajase lõunasöögi asemele on tulnud salajane Facebooki-konto. Kuidas me siis peaksime teadma, mis on petmine ja mis mitte? Kõigi nende varjatud tegevuste miiniväljal tuleb meil hoolikalt järele mõelda, kuidas me truudusetust digitaalajastul mõtestame ja sõnastame.

Kes tohib tõmmata piirid?

Abielurikkumist määratleda on ühtaegu üsna lihtne ja üsna keeruline. Tänapäeva lääne ühiskonnas ei dikteeri paarisuhete kõlbelisi põhimõtteid enam religiooni autoriteedid. Truudusetuse definitsioon ei kuulu enam paavstile, vaid inimestele endile. See tähendab rohkem vabadust, aga ka rohkem ebakindlust. Paarid peavad sõlmima oma kokkulepped ise.

Kui inimene tõstab käe ja tunnistab: „Ma petsin”, ei hakka ilmselt keegi selle tõlgendamise üle vaidlema. Kui sa tabad oma partneri teise inimesega voodis või avastad mitu aastat kestnud kaksikelu tähistanud e-kirjade rodu, on asi jälle päris ilmselge. Aga kui üks partner otsustab, et teise käitumine tähendab reetmist, ning teine reageerib lausetega „See pole see, mida sa arvad” või „See ei tähendanud midagi” või „See ei ole petmine”, siis oleme astunud märksa soisemale pinnale. Ülesanne tõmmata süütegude piirid ning tõlgendada nende tähendust ja tähtsust langeb tavaliselt sellele osapoolele, kes tunneb end reedetuna. Kas see, kui keegi on saanud haiget, annab talle õiguse nõuda määratlemine ainult endale?

Üks asi on selge: tänapäeval sisaldavad kõik truudusetuse iseloomustused arusaama, et murtud on kahe üksikisiku vahelist kokkulepet. Enam pole tegu jumala vastu patustamise, perekondliku liidu rikkumise, sugupuu sogaseks muutmise ega varanduse või päranduse hajutamisega. Tänapäeval on reetmise keskmeks see, et kokkulepet on rikutud, usaldus kaotatud. Me ootame, et partner käituks vastavalt sellele, mida me oleme koos eeldanud, ja samale pinnale rajame ka selle, kuidas me ise käitume. See ei tähenda, et mingi teatud seksuaalne või emotsionaalne käitumine väljendaks tingimata reetmist; pigem väljendab seda asjaolu, et selline käitumine ei kuulu paari omavahelisse kokkuleppesse. Kõlab ju üsna mõistlikult. Probleem peitub paraku selles, et enamik meist ei aruta selliseid kokkuleppeid selgesõnaliselt läbi. Üleüldse on vist väike liialdus neid asju kokkulepeteks nimetada.

Mõned paarid räägivad omavahel läbi, mida täpselt suhtes olemine nende jaoks tähendab, aga enamasti kasutatakse katse ja eksituse meetodit. Iga suhe on nagu vaikivatest reeglitest ja rollidest koosnev lapitekk, mida me asume esimesel kohtingul kokku õmblema. Me hakkame joonistama piire — mida võib teha ja mida mitte. Mina, sina ja meie. Kas me käime ka eraldi väljas või teeme kõiki asju koos? Kas meil on ühine rahakott? Kas me peame minema igale perekondlikule kokkusaamisele?

Nüüd, kui me oleme koos, vaatame üle sõprussuhted ja otsustame, kui olulised need peaksid olema. Lahendame ka endiste kallimate küsimuse — kas me oleme nendest teadlikud, kas me räägime nendest, kas me säilitame nende pilte telefonis, kas me jääme nendega Facebookis sõbraks? Just selliste väliste suhete pealt näeme kõige paremini, mis on meile paarisuhtes lubatud, ilma et partner närvi läheks. „Sa pole mulle kunagi öelnud, et sa ikka veel suhtled selle keskkooliaegse tüdrukuga!” „Me oleme kümme ööd koos veetnud, aga ma näen, et sul on Hinge’i konto ikka veel alles.” „Ma saan aru, et ta on su parim sõber ja sa tunned teda lasteaiast saadik, aga kas sa tõesti pead talle meie kohta kõike rääkima?”

Just niimoodi märgistame raja, mis tähistab seda, kuidas me oleme eraldi ja kuidas oleme koos, ning visandame suhte mõttelise lepingu. Sageli juhtub aga nii, et üks partner paneb oma hinge arhiivikappi selle lepingu ühe versiooni ja teine partner hoopis teistsuguse.

Selle reegli erandiks on mõnikord geipaarid. Kuna geid on nii kaua elanud väljaspool ühiskonna standardseid norme ja võidelnud vapralt seksuaalse enesemääratlemise eest, on nad vägagi teadlikud seksuaalsete piirangute hinnast ega soovi ennast eriti kammitseda lasta. Geid räägivad monogaamia võimaluse märksa tõenäolisemalt partneriga läbi ega eelda seda vaikimisi. Samamoodi katsetavad mõned heteropaarid — keda on küll vähe, kuid aina rohkem — vastastikusel kokkuleppel põhineva mitte- monogaamse suhte erinevaid vorme, mis tähendab, et piirid on paindlikumad ja neid ka väljendatakse selgemini. See ei tähenda, et need paarid oleksid immuunsed reetmise piinade vastu, kuid tõenäoliselt on nad rohkem ühel meelel selles, mis on petmine ja mis mitte.

Neile, kes armastust idealiseerivad, võib siiski tunduda, et juba ainuüksi monogaamiast otsesõnu kõnelemine seaks kahtluse alla selle endastmõistetavaks peetud erakordsuse, mis moodustab iga romantilise unistuse keskme. Me usume, et kui oleme kord leidnud „selle õige”, siis ei peaks me enam kunagi kedagi teist vajama, ihaldama ega sooja pilguga vaatama. Sellest tulenebki asjaolu, et meie üürilepingud on palju üksikasjalikumad kui meie suhteid puudutavad kokkulepped. Paljude paaride jaoks ulatub kogu arutelu ainult ühe lauseni: „Kui sa vahele jääd, löön su maha.”