Mees oma naise kadumisest: see oli tõde. Aga mitte päris kogu tõde


Mees oma naise kadumisest: see oli tõde. Aga mitte päris kogu tõde
Foto: Unsplash

Katkend B. A. Parise raamatust "Too mind tagasi".

KAKSTEIST AASTAT VAREM
Ülekuulaja: Finn McQuaid
Kuupäev: 15.03.2006
Kellaaeg: 03.45
Asukoht: Fonches

Olime tagasiteel Megève’ist, kus käisime suusatamas. Otsustasin tee peal teha peatuse Pariisis, et Laylat üllatada, sest ta polnud seal varem käinud. Sõime õhtust restoranis Notre-Dame’i lähedal ja pärast seda läksime Seine’i kaldale jalutama. Oleksime ööseks sinna jäänud — nüüd soovin, et oleksime seda teinud –, aga me mõlemad ihkasime koju tagasi jõuda, oma majja Devoni krahvkonnas Saint Mary nimelises külas.

Lahkusime Pariisist südaöö paiku. Kui olime umbes poolteist tundi sõitnud, tahtsin ma tualetti minna ning keerasin seetõttu Fonchesis piknikuplatsile kiirtee kõrval. See pole bensiinijaam, nii et sealt ei saa bensiini ega midagi, aga ma teadsin, et seal on tualetid, sest olin varem Megève’is suusatamas käies samuti seal peatunud. Piknikuplatsil valitses tühjus — välja arvatud see auto, millest ma teile juba rääkisin, mis oli pargitud otse tualettide ette. Minu arust oli teisel pool teed veokite parklas paar veokit; seal pidi olema vähemalt kaks veokit: see, mida ma nägin ära sõitmas, ja see teine, mille juhiga me hiljem rääkisime.

Autos veeres ringi tühi veepudel ja me olime Megève’ist tulles autos söönud, seepärast sõitsin ma tualettidest mööda parkla lõppu, kus oli prügikast, et saaksin pakendid ära visata. Ma … ma oleksin pidanud parkima tualettide ette ja minema prügikasti juurde jala. Kui oleksin seda teinud, oleksin lähemal olnud. Ma oleksin pidanud lähemal olema.

Seotud lood:

Layla magas — ta jäi kohe pärast kiirteele jõudmist magama ja ma ei tahtnud teda üles ajada, nii ma istusin natuke aega lihtsalt niisama, et end pisut lõdvaks lasta. Kui asusin äraviskamisele minevaid asju kokku korjama, ärkas ta üles. Ta ei tahtnud seal tualetti kasutada, ütles, et ootaks pigem, kuni mõnes bensiinijaamas peatume; seega väljusin üksi autost ja käskisin tal uksed lukku panna, sest mulle ei meeldinud teda sinna pimedasse jätta. Ta nimelt kardab pimedust.

Teel tualetti möödusin sealt väljuvast mehest ja umbes minuti jagu hiljem kuulsin üht autot ära sõitmas. See mees oli minust lühem, ehk meeter kaheksakümne kanti? Minu meelest olid tal tumedad juuksed, päris kindlasti oli tal habe. Tegin tualetis kähku, mulle ei meeldinud seal olla, mul oli imelik tunne, just nagu pidanuks keegi mind silmas. Võib-olla sellepärast, et ühe kabiini uks oli kinni.

Tagasi auto juurde minnes kuulsin üht veokit parklast välja sõitmas ja vaatasin, kuidas see kiirteele keeras. Veok sõitis kiiresti, just nagu oleks juhil kiire, aga tol hetkel ei pidanud ma seda tõesõna millekski. Nägin kaugemal meie auto siluetti — see oli parklas ainus auto, sest see teine, mis oli ennist tualettide ette pargitud, oli ära sõitnud. Alles lähemale jõudes sain aru, et Layla ei olegi autos, aga mõtlesin, et küllap ta muutis meelt ja läks ikkagi tualetti. Mäletan, et vaatasin selja taha, lootes, et ta jookseb mulle järele — ma teadsin, et see koht tekitaks temas sama suurt kõhedust kui minus –, aga ta polnud mu taga ja nii istusingi autosse ootama. Aga pimedus hakkas mind häirima ja ma lülitasin mootori sisse ja sõitsin tualettide ette, kus oli vähemalt mingigi valgustus, et Layla ei peaks pimeduses auto juurde tagasi kõndima.

Paari minuti pärast, kui ta ikka veel nähtavale ei ilmunud, hakkasin muretsema. See ei tundunud õige ja ma väljusin autost ja läksin teda naiste poolele otsima. Seal oli kolm kabiini: kaks olid tühjad, aga ühe uks oli kinni, ja ma arvasin, et küllap ta on seal. Hüüdsin teda, aga kui ta ei vastanud, tõukasin ust. See vajus lahti ja kui ma nägin, et Layla pole seal, läksin kiiruga õue tagasi ja hakkasin teda hüüdma, arvates, et võib-olla oli ta otsustanud pärast seda, kui mina autost väljusin, jalutama minna, et pisut jalgu sirutada või värsket õhku hingata. Aga isegi juba selle peale mõeldes sain aru, et ta poleks iial auto juurest eemale läinud, kindlasti mitte öösel pilkases pimeduses, sest nagu ma juba ütlesin, ta kardab pimedust.

Jooksin tualettide taha juhuks, kui ta peaks seal olema, aga kui ma teda ei leidnud, võtsin pagasiruumist taskulambi ja otsisin kaugemalt, käisin teda hüüdes kogu piknikuala läbi. Veokite parklas oli veel üks auto, nii läksin ma sinna ja hüüdsin, lootes, et leian kellegi, kes aitab mul teda otsida. Aga juhikabiinis polnud kedagi ja kui ma uksele tagusin, ei vastatud, seepärast ma eeldasin, et juht magab taga. Tagusin sellele uksele, aga ei midagi, ja kui ma võtsin telefoni ja märkasin, et levi ei ole, ei teadnud ma, mida teha. Ma ei tahtnud ära sõita, kartsin, et Layla võib olla kukkunud ja viga saanud ja võib kuskil maas lamada, aga mõistsin ka, et üksnes taskulambi valgel ei õnnestu mul teda leida. Nõnda istusingi uuesti autosse ja sõitsin nii kiiresti kui võimalik lähimasse bensiinijaama ja jooksin appi karjudes sisse. Mul polnud kerge panna neid minust aru saama, sest mu prantsuse keel pole eriti hea, aga lõpuks nõustusid nad politseisse helistama. Siis tulite teie ja rääkisite korralikku inglise keelt ja viisite mu tagasi piknikuplatsile, et aidata mul Laylat otsida, sest mul oli tõesti vaja ta üles leida.

Sellise ütluse andsin ma Prantsuse politseile, istudes kuskil politseijaoskonnas kiirtee A1 läheduses. See oli tõde. Aga mitte päris kogu tõde.