Kohe, kui ütlesin, et veel last ei soovi kadus suhtest ka seks. Varem seksisime 4-5 korda nädalas, millest mulle oli piisavalt ja ka lähedust muul ajal oli palju. Siis oli järsku 1 kord nädalas ning ka kallistused ja suudlused kadusid. Ta rääkis, et raske periood hetkel. Leppisin olukorraga.

Kui hakkasime last tegema, siis muidugi tuli kõik tagasi ja peale 2 kuud üritamist tuli ka rõõmus teade. Kohe peale seda oli ca 1,5 kuune kuiv periood ja naine rääkis midagi hormoonidest. Seks hiljem muutus minu poolseks ürituseks ja ühe korra ta isegi ütles, et selline pealekäimine tundub talle kui vägistamine. Peale seda avaldust seksisime ca 3-4 korda kuus. Tuttav sõbranna rääkis, et rasedus teeb naistega imelikke asju ja vast läheb peale sündi üle.

Peale lapse tulekut oli kuiv periood ca 2 kuud, siis tuli tagasi selline 1-2 korda nädalas reeglina nädalavahetustel. Olen ise väga kõrge libiidoga ja selgelt hakkasin ärrituma. Vajan ka täna 4-5 korda nädalas. Kui laps oli saanud 1aastaseks, siis naine justkui muutus ja kõik läks tagasi normaalseks. Kuu peale normaalset olukorda minu jaoks rääkisime ka teisest lapsest. Rääkisin oma hirmudest seksi ja läheduse suhtes, kuid naine ütles, et tal imetamise aeg lihtsalt kadus isu ära, kuid nüüd hullult ka ise vajab.

Teise lapsega siis peaaegu sama stsenaarium ainukese vahega, et peale lapse sündi oli kuiv periood 4 kuud ja peale viiendat loobusin üritamast. Siis rääkisime tõsiselt ja tuli tagasi see nädalavahetuste seks, kuiv maha ja taha ning kõik on suurte ohete saatel. See kestis, kuni laps sai aastaseks ja nüüd juba 8 kuud on võib-olla kuus korra- kaks. Väljast oleme ideaalne paar- kodu, head töökohad, mõlemal auto, korralik elamine. Täielik näidend.

Armastan oma lapsi ja ka naist veel, kuid tunnen, kuidas mu tervis hakkab vaikselt üles ütlema. Viimase 8 kuuga olen üle 10kg juurde võtnud. Tahe midagi teha, trenni või tegeleda mõne hobiga on täielikult läinud. Päevad näevad välja töö-kodu-lastega tegelemine ning siis kas naine leiab sobiva võimaluse magama minna, kuna nii väsinud ja palub mul lapsed magama panna või ootab kuni olen ise magama läinud ja siis hiilib tuttu. Viimasel ajal olen nii närviline, et minuga koos olla ei ole kindlasti enam tore. Kui rääkida seksist, siis saan vastuseks, et kui meie suhted on nii halvad, siis tema ei suuda minuga küll magada, temal on vaja seksiks hingelist sidet. 4 kuud tagasi lõpetasin naisele ka lillede toomise ja meie suhtlus on pigem ametlik, kui mehe- naise suhtlus.

Naine oskab mind ärritada ja nädalavahetustel üritab vaikselt tüli norida a la kelle asjad siin maas on jne. Olen ka nüüd nendest asjadest tuld võtnud. Teen viimased 5 kuud ise endale süüa ja pesen enda pesu, kuna naine ainult vingus, kui palju tema peab minu jaoks tegema. Tunnen, et ma olen lõksus, laste pärast ei saa lahku minna, kuna kardan nendega sidet kaotada ja naine väidab, et ma peaks enne mõtlema tema vajadustele, siis oleks tema nõus ka seksima. Mina aga enam sellist masinlikku seksi ei taha. Vajan lähedust isegi rohkem, kui seksi.

Armukest võtta ei taha, kuna see teeks elu veel keerulisemaks. Moraalselt enam mul sellega probleeme ei ole. Aasta tagasi oleks ise olnud esimene, kes oleks väitnud, et hoolitse oma naise eest ja siis ka ei ole armukest vaja.

Olen täiesti katki. Tööl suudan ennast ümber lülitada ja kodu sinna kaasa ei võta. Koju minek tekitab ühtlasi rõõmu ja kurbust. Tahaks teada, kas teistel ka selliseid probleeme on olnud. Kuidas toime tulla? Hakkan hulluks minema.