Mees pihib: kardan, et ei suuda leppida sellega, et mu silmarõõmul on laps...

Lühidalt. Sai suheldud ühes internetiportaalis kohatud naisega kuniks peale poolt aastat löödi välja “trump“ — mul on laps ka. Õnneks on naine teisest rahvusest ja eesti keelt ei valda ning sooviks lahata nüüd seda teemat ja mõelda, kuidas edasi.

Loomulikult olen ma pettunud, et ta lapse olemasolu minu eest varjas, aga see ei muuda seda tekkinud suhet olematuks.

Esmalt tahaks öelda kohe ära, et ma ei ole lastevihkaja. Isegi, kui nad on võõrad. Kuid ma lihtsalt ei oska näha võimalust heaks lahendiks. Ma olen ise ka purunenud perekonnast. Jäin küll isa kasvatada, mitte ema, aga mul on selgelt meeles need uued “emad” ja ühega isegi abielluti. Kui olin väike, siis oli kõik ok, aga mida rohkem vanust tuli, siis hakkas tekkima vastumeelsus. Küsimus polnud niivõrd vihkamises, vaid selles, et ma lihtsalt hakkasin olema vastu. Vastu kõigele. Põhimõtteliselt. Tundsin, et temal pole mingit õigust, mitte milleski. Tagantjärgi saan aru, et mu käitumine oli vale, aga ma tean või õigemini kardan, et see naise laps hakkab ühel hetkel sama ütlema/mõtlema.

Kuna ma olen ise olnud see “paha” laps, siis ma tunnen, et ka minul ei õnnestuks seda vajalikku autoriteeti saavutada. Ja paratamatult lõppeks see suhe mul naisega siis karidel. Nii lõppes ka minu isal teine abielu. Ja arvan, et määravaim osaline oli laps ehk mina.

Tahaks küsida, et kes on võtnud lapsega naise (mehe), siis kui vanade lastega on tegemist olnud? Praeguse naise laps on 9 ehk siis tõenäoliselt vanus, kus just probleemid hakkavadki tekkima. Kui vanus oleks 2-3, siis võib olla suudaks rohkem kokku kasvada, aga teismelistega on raskem. Tänapäeval eriti, kui päev läbi isutatakse arvutis. Eks sa katsu siis sellisega sõbraks saada. Ja tegelikult endal ka energiat selleks pole, et vägisi sõpra mängida.

Mida teha? Mõelda kainelt või proovida? Otsuse teen ikka ise, aga kui on argumente/ideid/kogemusi, siis kuulaks!