“Kui mees tutvuse alguses naise sööma kutsub, olgu siis burksi või ööbikukeeli — elementaarne on see, kui maksab tema,” kirjutab ta. “Hiljem suhtes olles ei ole see enam määrav, vahest maksab üks, teinekord teine ja sellest ei tehta juttugi, sest kõik sujub iseenesest.

Normaalne mees ei kelgi enda vara ja rahaga. Kui inimene on keskmisest jõukam, saab vähegi arukam naine sellest aru — mees käib korralikult riides, tal on korralikud kingad, võib-olla keskmisest kallim kell, puhas ja korralik rahakott või kaarditasku. Nii lihtsalt on, sest endast lugupidav mees pöörab sellistele pisiasjadele tähelepanu ja suudab endale lubada kvaliteetseid tarbeesemeid.

Loomulikult on ka erandeid, kuid need on harvad. Enda tutvusringkonnast ei tea ma ühtegi hästi teenivat/ jõukat meest, kes oleks lohakas, räpane ega pööraks enda riietusele ja aksessuaaridele tähelepanu.

Lisaks on n-ö normaalne mees viisakas, ei kasuta naisterahva juuresolekul vandesõnu ja slängi, ei ülbitse teistega ning oskab nalja teha ja seda ka enda üle.

Normaalseid mehi on, kuid enamasti kipuvad nad olema ära võetud või lootusetud naistemehed/ vanapoisid. Aga jällegi — erandeid on. Sellises nn meeste turu olukorras peaks naine olema valmis kompromissiks ja tegema paratamatult järeleandmisi, sest lisaks sellelele, et häid mehi on vähe, ei ole olemas ideaalset meest. Nagu ei ole olemas ideaalset naist. See tuleb meelde jätta.”