“Te vist ikka ei tunne armastuse kehakeelt kohe üldse. Ilmselt peitub probleem ka selles hallis massis, et kui sulle keegi meeldib, siis peab temaga kohe seksima. Et kui ei seksi esimesel-teisel kohtamisel, siis ta ei armasta sind või on impotent. Tegelikult on ju hoopis vastupidi — kui mees ronib naisega peale lühikest tutvust kohe voodisse, on tegemist lihtsalt sekspartneriga. Hooliv mees, kes naist tõeliselt armastab — südamest, kiindunult — ei taha seda imeilusat tunnet, milleks on armumine, mingi lihtlabase seksiga ära rikkuda. Ja ausalt öeldes, ma mehena ei vaatakski sellise naise poole, kes peale põgusat tutvust mehega voodisse ronib — siis teeb ta seda ju igaühega. Mida pikem on seksita eelsuhe, seda kindlam on tulevane suhe — mis annab sõprussuhtele hoopis teise mõiste.

Kui mees tahab naisega “sõber” olla, siis ta lihtsalt ei julge naisele tunnistada, et ta on temasse armunud. Kardab eitavat vastust. Kartus selle ees, et ta kui ta naisele oma tunded välja ütleb, siis naine talle samaga ei vasta ja mees on naise n.ö kaotanud, sest siis pole ju enam lootust. Ta ei meeldi naisele ja jutul lõpp. On konkreetne “ei” ja suhe läbi.

Kuniks ta aga oma tundeid naisele välja ei ütle, saab ta naisega edasi suhelda ilma, et ta teda otseselt kaotaks või ise haiget saaks ja alati on mehel lootus, et naine talle “ei” ei ütle. Suhetes on see sageli suurim probleem, et mees, kes on naisesse armunud, ei julge seda välja öelda (küll aga näitab tegudega, hoolimisega), aga samas naine ootab mehelt esimest sammu (isiklikumat laadi, intiimsemat).. Ja nii nad siis ongi lihtsalt sõbrad… kuniks lõpuks kaotavad mõlemad üksteise. Aga üldiselt on sellised “sõpruse” pealt algavad suhted kõige tugevamad, sest “sõber” hoolib sinust päriselt, mitte sinu ärakasutamisest (armastuseta seks).”