Mees tunnistab: mehed pole nii rumalad, et armukese sokkidega koju jalutaks!
Viimastel nädalatel on palju kirgi kütnud TV3 värske seriaal „Kartulid ja apelsinid”. Seda juhtus vaatama ka Madis, keda ajas see pigem muigama. Eriti naiste kurtmised, kuidas mehed petavad. „See pole nii lihtne, et naine saab kindlate märkide põhjal kohe aru, et mees petab,” arutleb ta. Madis teab, sest pettis mõne aasta eest ka ise oma naist. Delfi Naistekas pani Madise loo kirja.
Selles osas, mida mina vaatasin, kurtis üks Viviani klient, kuidas mees teda petab. Ta tõi välja tüüpilised stambid: mehel on palju hiliseid töökohtumusi; musta pesu hulgas leiduvad võõrad punased sokid; mees ei julge enam naisele ja lastele otsagi vaadata… Kui ma oleks kirjanik, kes tahab teha lemberomaani, ilmselt kasutaks samu näiteid, kui vaja teha storyline, kus abielumees naisele vahele jääb. Need on ju nii ilmsed märgid!
Tegelikus elus üldjuhul mehed nii rumalad pole. Ma ei võtaks endale naist, kes on kõige värvitum kriit karbis. Minu naine on väga intelligentne ja nutikas naine. Ta saaks kohe taolistest märkidest aru. Siit tekib küsimus, miks mul üldse kedagi kõrvalt oli vaja, kui mul nii tore naine? Kui oled juba kümme aastat koos olnud, tekib paratamatult rutiin. Kõik hommikud on ühesugused ja jututeemad viivad ikka ühte kohta. „Kallis, kuidas tööl läks? Tore, mul läks ka hästi. Vaataks nüüd äkki telekat. Kas külmkapp on muidu täis?” Minu silmarõõmuks sai ühe sõbra töökaaslane. 25aastane kena naine, selline, kes ka tänaval kohe silma jääks. Särav naeratus, pikad brünetid juuksed. Ja see keha! Igatahes, minagi meeldisin talle ja kuidagi hakkas asi susisema. Me mõlemad olime rahul olukorraga, et vahel kohtume ja oma naist ma maha ei jäta. Ma olin ka tema jaoks pigem vaheetapp. Kui ta oleks leidnud mõne kuti, kellega tahaks end püsivalt siduda, oleks ta mulle kohe teatanud: aitab.
Kingitusi? Milleks?!
Mul pole naisega lapsi ja temagi käis tihti sõpradega väljas, isegi reisimas. Ma ei pidanud hakkama valetama, et olen õhtuti kauem tööl. Seda küll, et vahel läksin sõpradega baari, aga seda olin teinud varemgi. Too salasõbranna ei teinud mulle ka kingitusi, mida saaksin „kogemata” koju kaasa vedada. Tõsiselt — sokid? Bokserid?
Miks peaks armuke üldse taolisi kinke tegema, näitaks suuri tundeid?
Oma tavakodus olin selline nagu ikka. Võib-olla veidi rõõmsam, aga eks tujud käivadki siia-sinna. Naisel läks tööl hästi ja temagi oli väga õnnelik. Meie voodielu oli selline nagu ikka. Muidugi, elasingi siis topeltelu, aga vahel lihtsalt juhtub nii. Mu oma naine oli siiski prioriteet number üks.
Juba mitu aastat truu
Kuidagi vajus see kõrvalsuhe viimaks ära ja pärast seda olen kogu aeg pühendunud vaid oma naisele. Sellest on nüüd mitu aastat möödas. See oli vaheetapp, mida ilmselt sel hetkel oli vaja, aga mu püsisuhet ei mõjutanud see kuidagi. Olen sada protsenti veendunud, et mu naine ei tea, et mul keegi teine oli. Ta on selleks liiga kõrge enesehinnangu särav kriit karbis, et sellega lepiks. Ta pole selline, kes lamaks „Kartulite ja apelsinide” Viviani diivanil ja kurdaks, et kardab üksi jääda. Ta keeraks kohe selja ja kõnniks minema.
