Meeste imevabandused lahkuminekuteks — kas midagi nõmedamat annab välja mõelda?
Kas tänapäeval on ka võimalik normaalselt lahku minna, küsisin endalt mõned päevad tagasi. Kuigi, et sellele küsimusele vastus saada, peaks enne selgeks tegema, et misasi see normaalne lahkuminek üldse on.
Kui enda kogemustele mõelda, siis minu jaoks oli see esimene elukaaslane, kellega olime koos peaaegu 3 aastat. Alguses oli kõik kena ja lihtne, aga mida aeg edasi, seda enam saime aru, et meie plaanid edasise elu osas olid väga erinevad. Lõpuks tegin otsuse, et kuigi olen koos väga toreda inimesega, siis eluks ajaks temast mulle kaaslast ei saa. Nii talle ka ütlesin. Me ei tülitsenud pärast seda enam kordagi, elasime küll veidi aega veel koos, aga siis leidis kumbki endale eraldi eluaseme. Kuulsin temast pärast seda küll veel paar korda ning tundus, et talle tegi see lahkuminek haiget, ent ometi lasi ta mul tülide ja süüdistusteta minna. Kuigi meil oli ühiseid sõpru, siis tema omad jäid nö talle ja minu omadega ta ka kontakti ei otsinud. Seega me ei kuulnud ka üksteise tegemistest ega „uutest eludest”.
Siis ei olnud aga veel sotsiaalmeediat. Inimesega suhtlemiseks pidi talle helistama või ukse taha minema. Tänapäeval on selline suhete katkestamine aga keerulisem, sest info inimeste tegemiste kohta on pidevalt pildis ja seda ei saa eriti välja keerata. Enam ma aga sellistest viisakatest lahkuminekutest ei kuule. Isegi järjest veidramaks läheb, võib väita. Ehk on asi just selles, et inimestel on võimalik kõike avalikult kirja panna ja kommenteerida?
Kõik õudus hakkab peale ilmselt sellest, et kuidas lahkuminekut välja vabandatakse. Kusjuures erakordset stiili näitavad selles mehed. Näiteks oli ma täiesti hämmingus kui mu hea sõber mõni aeg tagasi oma naise maha jättis vabandusega, et ta ei jõua enam kahe linna vahet sõita. Naine ei saanud aga tööst loobuda ning sõber otsustas, et tema enam ei jaksa. Veidarks tegi asja aga hoopis see, et paar nädalat hiljem leidis ta uue naise aga hoopis Soomest ja hakkas veel pikemaid vahemaid sõitma. Laevaga.
Ühe hea sõbranna mees läks aga ära vabandusega, et tema meelest sobib naine elama kokku palju vaimukama mehega kui tema. „Ma ei taha sind enda küljes kinni hoida,” vabandas mees, „minu arvates sa sobid hoopis selliste meestega kokku nagu meie sõber Tiit. Tema on selline loomeinimene ja suudab sind palju rohkem naerma ajada.” Kummaline tundus vabandus seetõttu, eti mu sõbranna ei olnud seda mehele kunagi ette heitnud, et ta piisavalt naljakas ei ole. „Kui tahan huumorit, lähen kinno komöödiat vaatama,” oli sõbranna hämmastunud.
Keerulisem oli aga mu hea tuttava olukord, kus mees tuli mõned kuud pärast nende ühise lapse sündi ühel päeval koju ja ütles, et naine võiks nende korterist välja kolida, sest tal on juba mõnda aega uus naine. Õnneks pani sellele plaanile piiri mehe isa, kellele korter tegelikult kuulus. Äi teatas oma pojale, et tema lapselaps oma kodust välja kolima ei pea. „Ma siiani ei kujuta ette, et mida mu eksmees sellel hetkel mõtles, et kuhu mul on sülelapsega minna. Tööle ma tagasi ju minna ei saanud, et üürikorterisse minna,” meenutas sõbranna. Ta oli sellel hetkel väga õnnelik, et oli otsustanud enne lapse saamist korraliku hariduse saada ning kui laps juba lasteaeda läks, siis teenis piisavalt, et ise hakkama saada.
Muidugi hea on kui mehed üldse öelda suvatsevad, et tegelikult tahavad nad juba ammu lahku minna. Kunagine klassiõde sai oma elukaaslase uuest pruudist teada hoopis mehe sõprade Facebooki piltide kaudu. „Mõtlesin küll, et mehega on midagi imelikku lahti, aga olime nii kaua koos olnud, et pidasin seda lihtsalt mõõnaperioodiks, mis ikka suhetes ette tuleb. Kui aga tema sõbrad hakkasid Facebooki pilte üles panema, kus minu mehe kõrval poseeris pidevalt üks ja sama naine, küsisin mehelt lõpuks otse. Mees kehitas õlgu ja ütles, et on jah,” rääkis klassiõde. Kui ta mehe sõpradelt aru päris, siis nemad arvasid, et naine juba teab. „Su mees ei varjanud kunagi midagi ja me nagu ei osanud mõelda,” ütlesid kõik nagu ühest suust. Siis oligi klassiõde aru saanud, et tegelikult oli kõigil peale tema nende suhtest täiesti ükskõik. „Ja miks peakski mu mehe sõbrad hoolima suhtest, mille vastu isegi mu oma mehel erilisi emotsioone ei ole?” arutles sõbranna.
Kokkuvõttes tundub mulle, et lahkuminekud on läinud kuidagi suvalisemaks ja mehed selgituste välja mõtlemisel laisemaks. Hea tulemus on muidugi aeg-ajalt see kui nad üldse viitsivad midagi selgitada.
