Mõlemat tähtpäeva ühendab fakt, et kui kõik isegi algab kenasti, siis hiljemalt kella 11:00-ks su teele sattunud mõni meesolevus, kes teatab resoluutselt, et temal ei olegi kavas kedagi õnnitleda. Nimelt olla esimese tähtpäeva puhul tegu televiisori vahendusel ameerikamaalt laenatud nännipidustustega ning teisel juhul nõukaaegse igandiga. Laias laastus olen nõus ja julgen väita, et suur osa naistest ärkab noil päevil üles täiesti tavalises meeleolus. Väike tähelepanu oleks tore, aga keegi ei oota südametega üle puistatud kommikarpe või koormate viisi lillesülemeid.

Ent elu on näidanud, et meeleolu jääb tavaliseks täpselt selle hetkeni kui su päeva sõidab sisse eelpool mainitud sõnavõtt. Pärast seda poeb korraks hinge väike vimm ja meelepaha, et miks ma üldse taolist soigu kuulama pean. Kui ei taha, ärgu õnnitlegu. Ilmselgelt — kui ma elan ära 364 päeva aastas ilma selle õnnesoovita, siis elan vabalt ka ühe.

Hullunud kallistajad ja pidalitõbised

Samas, hommikul tasub veel mitte vihastada, sest päev tuleb pikk ja kummaline. Nimelt hakkavad siis õnnitlema just need meesolevused, kellega mõned aastad ei ole kokku puututud. Ka kallistama kipuvad need töökaaslased, kellega puutud aastas kokku umbes kolm korda. Teised aga (enamasti just need, kellega muidu päevast-päeva koostööd teed) kohtlevad naisi nagu pidalitõbiseid. Mööduvad koridoris kas võimalikult kaugelt või siis kohvinurgas naisi märgates pööravad ümber ja kütavad igaks juhuks teises suunas.

"Ma ei oska naistepäeval käituda"

Valentinipäeva (mis on ju tegelikult sõbrapäev) oleme kõigi kodurahu huvides sõbrannadega lahendanud nii, et lepime kokku õhtusöögi mõnes kohvikus ning ütleme meestele, et nad võivad ka tulla kui tahavad. Mehed siis kehitavad õlgu, et noh, naised ju tahtsid, eks me siis lähme ka. Hundid söönud, lambad terved. Keegi ei ole sunnitud hunnikut lilli tooma, aga kerge pidulikkus päevas on.

Naisepäev, paraku, tuleb aga hambad ristis üle elada. Sõbranna kurtis, et naistepäev oli kunagi tema jaoks kõige vastikum päev aastas. Kõigepealt tegi mees hommikul juba enne koitu kodust vehkat. Siis pidi tööle minema, kus pisteti pihku mingi nelk või muu totter lill ja lõunapausi ajal olid kõik söögikohad rahvast täis. Õhtul aga vaatas mees pingsalt telekat ning vältis silmsidet. Pärast mitut aastat väldanud veidrust otsustas ta mehelt uurida, et miks too nii imelik on. Mees vastas, et see on vastikult peale surutud püha ning ta ei oska sellel ajal käituda. Kui sõbranna tunnistas, et ega tema ka midagi tarka teha ei oska, aga mehe käitumine ajab kõik veel imelikumaks, siis lepiti kokku, et mees toob lilli ja asi korras. Nüüd on mitu aastat rahu majas. Sõbranna muidugi tunnistas, et eks vahel ikka väike kadeduseuss hinge näpistab kui mehed teistele naistele kulleritega lillekimpe saadavad või õhtuks üllatusi teevad, aga kui talle need kunagised pinget täis päevad meelde tulevad, siis unustab selle jälle kohe ära. „Peaasi, et ta lihtsalt tavaline on. Alati on ju ka sünnipäev, millal ta on väga tore,” seletas sõbranna.

Boyfriend "jäi sünnipäeval haigeks"

Jah, ja siis on naistel tõesti sünnipäevad. Mille puhul suudavad mehed olla väga kenad, sest see püha ei ole ju neile ühiskonna pealt peale surutud, või käituda veel hullemini kui valentinipäeval ning naistepäeval kokku. Ma ise olen vist kenasti pääsenud. Kõige kummalisem kogemus on vast see, kui kunagine poiss-sõber, kellega olin umbes pool aastat koos olnud, kadus mu sünnipäeval lihtsalt ära. Eelmisel päeval helistas ja kõik oli korras, kuid sünnipäeval ei ilmunud kusagilt välja. Saatis lihtsalt SMS-i — palju õnne sünnipäevaks. Kui järgmisel päeval välja ilmus, lai naeratus näol, siis ikka uurisin, et kus ta eile oli, aga sain napi vastuse: „ah, jäin haigeks.” Ei osanud nagu midagi tarka vastata ka. Kui haige, siis haige. Ilmselt keelas haigus ka järgmisel päeval lilleõie osta.

Õnnetum on aga see naine, kelle mees küll üritab sünnipäeval toredat teha, aga kogemata kombel sõbrad (või mis veel hullem, endine elukaaslane) mingi suurema üllatuse kokku organiseerivad. Näiteks sattus mõni aeg tagasi ühe töökaaslase sünnipäev nädalavahetusele, mille ta otsustas vahelduse mõttes mehega lihtsasti ja kahekesi veeta. Mõtlesime siis kolleegidega, et kui tähtpäev, siis tähtpäev ning saatsime kulleriga kimbu lilli ning kinopiletid. Õnnetuseks aga sattus lillekimp palju suurem kui mehe oma ning sünnipäevalaps veetis vaikse õhtu hoopis jonnivat meest lohutades. Nimelt arvas too, et kas teda üldse enam vaja ongi kui teised nii palju paremaid asju pakuvad. „Ja tee sa talle siis selgeks, et tähtis on ju ilus mõte, mitte kimbu suurus. Tema ego on ju juba riivatud,” kurtis töökaaslane hiljem.

Kokkuvõttes võib meestele aga öelda, et ega tähtpäevad ka naiste jaoks kerged ei ole. Tuleb taluda igasugu veidrusi ning meeste kapriisihood neid päevi ka paremaks ei tee. Suuri žeste ja kingitusi ootavad vähesed naised. Tegelikult oodatakse lihtsalt väikest tähelepanu või siis keskmiselt etemat käitumist. Ka see ajab juba asja ära, kui päeva hullemaks ei tehta.