Mõlemat tähtpäeva ühendab fakt, et kui kõik isegi algab kenasti, siis hiljemalt kella 11:00-ks su teele sattunud mõni meesolevus, kes teatab resoluutselt, et temal ei olegi kavas kedagi õnnitleda. Nimelt olla esimese tähtpäeva puhul tegu televiisori vahendusel ameerikamaalt laenatud nännipidustustega ning teisel juhul nõukaaegse igandiga. Laias laastus olen nõus ja julgen väita, et suur osa naistest ärkab noil päevil üles täiesti tavalises meeleolus. Väike tähelepanu oleks tore, aga keegi ei oota südametega üle puistatud kommikarpe või koormate viisi lillesülemeid.
Ent elu on näidanud, et meeleolu jääb tavaliseks täpselt selle hetkeni kui su päeva sõidab sisse eelpool mainitud sõnavõtt. Pärast seda poeb korraks hinge väike vimm ja meelepaha, et miks ma üldse taolist soigu kuulama pean. Kui ei taha, ärgu õnnitlegu. Ilmselgelt — kui ma elan ära 364 päeva aastas ilma selle õnnesoovita, siis elan vabalt ka ühe.
Hullunud kallistajad ja pidalitõbised
Samas, hommikul tasub veel mitte vihastada, sest päev tuleb pikk ja kummaline. Nimelt hakkavad siis õnnitlema just need meesolevused, kellega mõned aastad ei ole kokku puututud. Ka kallistama kipuvad need töökaaslased, kellega puutud aastas kokku umbes kolm korda. Teised aga (enamasti just need, kellega muidu päevast-päeva koostööd teed) kohtlevad naisi nagu pidalitõbiseid. Mööduvad koridoris kas võimalikult kaugelt või siis kohvinurgas naisi märgates pööravad ümber ja kütavad igaks juhuks teises suunas.
"Ma ei oska naistepäeval käituda"
Valentinipäeva (mis on ju tegelikult sõbrapäev) oleme kõigi kodurahu huvides sõbrannadega lahendanud nii, et lepime kokku õhtusöögi mõnes kohvikus ning ütleme meestele, et nad võivad ka tulla kui tahavad. Mehed siis kehitavad õlgu, et noh, naised ju tahtsid, eks me siis lähme ka. Hundid söönud, lambad terved. Keegi ei ole sunnitud hunnikut lilli tooma, aga kerge pidulikkus päevas on.
Naisepäev, paraku, tuleb aga hambad ristis üle elada. Sõbranna kurtis, et naistepäev oli kunagi tema jaoks kõige vastikum päev aastas. Kõigepealt tegi mees hommikul juba enne koitu kodust vehkat. Siis pidi tööle minema, kus pisteti pihku mingi nelk või muu totter lill ja lõunapausi ajal olid kõik söögikohad rahvast täis. Õhtul aga vaatas mees pingsalt telekat ning vältis silmsidet. Pärast mitut aastat väldanud veidrust otsustas ta mehelt uurida, et miks too nii imelik on. Mees vastas, et see on vastikult peale surutud püha ning ta ei oska sellel ajal käituda. Kui sõbranna tunnistas, et ega tema ka midagi tarka teha ei oska, aga mehe käitumine ajab kõik veel imelikumaks, siis lepiti kokku, et mees toob lilli ja asi korras. Nüüd on mitu aastat rahu majas. Sõbranna muidugi tunnistas, et eks vahel ikka väike kadeduseuss hinge näpistab kui mehed teistele naistele kulleritega lillekimpe saadavad või õhtuks üllatusi teevad, aga kui talle need kunagised pinget täis päevad meelde tulevad, siis unustab selle jälle kohe ära. „Peaasi, et ta lihtsalt tavaline on. Alati on ju ka sünnipäev, millal ta on väga tore,” seletas sõbranna.