Meestele: millised on naiste ettekujutused üksikutest meestest?
Ahvatleja
See on üks kõige püsivam ettekujutus üksikust mehest. Temale ei saa loota, ta on seksuaalselt taltsutamatu eneseimetleja. See mees kaotab huvi partneri vastu niipea, kui märkab sümpaatiat naise silmis. Terved põlvkonnad meestes pettunud naisi on andnud oma põlguse selliste meeste vastu ka oma tütardele edasi.
Ent mitte alati ei lasu vastutus lahkumineku eest meestel. Vahel provotseerivad naised seda tahtmatult ise. Ja seda sellepärast, et ollakse veendunud, et mehi ei saa armastada kogu aeg ja suhted lagunevad niikuinii varem või hiljem.
Need, kes kogesid lapsepõlves vähe armastust või olid reedetud esimese armastuse poolt, säilitavad hirmu olla mahajäetud. Nad väldivad suhtlemist või loovad lausa ise takistusi selleks. Armukadedus, lõputu tähelepanu nõudmine, partneri pidev võrdlemine teiste meestega — see kõik segab avanemist ning suhte alustamist. Selliste naiste tunded on vastukäivad. Nad tahavad suhteid, ent kardavad taas haiget saada.
Vanapoiss koos kõikide oma pentsikustega
Veidrik, kes on alati üksinda (või koos kassiga) elanud, pole võimeline loobuma ühestki oma harjumusest ning kardab igasuguseid muutusi. See stereotüüp pole just päris ohutu. Ta paneb naise unustama, et armastuses on ka järeleandmisi ja kompromisse ning seda mõlemalt poolt. Samas lubab ta varjata enda eest, et naiselgi on üksiku harjumusi — mõnuleda öösärgi väel kella kaheni päeval, vaadata telerist viis seriaali järjest …
Kui küsida üksikutelt naistelt, mis on nende jaoks peamine võimalike suhete puhul, siis vastavad nad: „Tahan, et ta oleks lahke, kingiks mulle lilli (ostaks korteri ja auto) ning et temast saaks hea isa“. Naised räägivad ainult mehest, oma ootustest, vahel lausa vastukäivatest. Näiteks sellest, et mees oleks kogu aeg kodus ja samal ajaks teeniks palju.
Armastus on aga see tee, mida mööda tuleb teineteisele vastu astuda.
Memmepoeg
Tuttav kuju — salaja oma emasse armunud ning temast täielikult sõltuv mees. Ta otsib naises kaitset, ent samas kardab sattuda tema kontrolli alla. Tal on meeldivad iseloomujooned: naise poolt kasvatatuna räägib ta võrreldes oma „mehiste“ suguvendadega kergemini tunnetest. Harjunud kuuletuma, täidab ta meelsasti sõbratari soove. Ometi on vähe naisi, kes tahaksid konkureerida tema emaga. Kui sõbrataril õnnestubki saada endale „hoolitseva emme“ koht, siis alateadvuslik intsesti keeld tumestab tema seksuaalse veetluse partneri silmis.
Pealegi ei soovi täiskasvanud sõltumatu naine ilmuda seltskonda koos „memmepojaga“, kelle ebakindlus ja tundlikkus võivad anda löögi tema eneseaustusele.
Võimalik, et ta eelistab sellisele mehele varjatud homoseksuaali — tollega on vähemalt meeldiv aega veeta, kuigi ei tasu arvestada pikaajalise sõprusega.
Mahajäetud murtud südamega mees
Sellise mehe suhtes on palju eelarvamusi. Arvatakse, et ta kasutab oma uut sõbratari halastajaõena, kes mõistab ja lohutab ning tõstab langenud enesehinnangut. Kui aga mehel on lapsed, siis naine peab nende eest hoolitsema ning pidama diplomaatilisi läbirääkimisi mehe eksiga. Võrdlemine eksiga on valulik, kuid vältimatu. Isegi kui mees vaikib, hakkab naine ometi mõtlema, kas ta ikka käitub mehe lastega nii nagu vaja ning ega ta pole majapidamises eelmisest naisest kehvem.
Seetõttu eelistavad paljud naised partnerit otsides leskmehi, kes lihtsalt igatsevad enda kõrvale paarilist. Nad idealiseerivad sageli kaotatud sõbratari, ent ikkagi ihaldavad uusi kindlaid suhteid, nähes neis kaitset vanaduse eest. Lesed lähevad otse eesmärgi poole. Nad on küpsemad ning haletsevad endid vähem.
Objektiivne vaade
Kas stereotüübid üksikute meeste kohta on õigustatud või mitte, ent need jäävad ikka alles, nagu ka vana muinasjutt ilusast printsist. Mees peab olema armunud, tähelepanelik, mehine, humoorikas, sõltumatu ja kindel … Kõik toimub naiste määratud ideaalide järgi. Mees peab vastama absoluutselt kõikidele punktidele. Ent ideaalid ja stereotüübid ei räägi üksnes nendest, keda nende abil hinnatakse. Need avavad ka hindajate iseloomu. Igal meist on oma ettekujutused hirmudest ja ootustest, mis on tulnud meiega kaasa kogemustest, vanemate elust ning ühiskondlikest arvamustest. Soovides olla objektiivne, sõelume tegelikult reaalsuse läbi oma isiklike stereotüüpide sõela. Mida rohkem neid on, seda tihedam sõel. Sellest on keeruline vabaneda, kuna me seda peaaegu ei märkagi. Samas kaitseb see ka mingil määral meid vigade eest. Kahjuks ka avastuste eest. Ning üsna sageli on sellise „tarkuse“ hinnaks üksindus.
Me kõik — nii mehed kui naised — oleme unikaalsed. Just seetõttu on vahel nii raske leida endale paarilist. Ja kui me ta siis lõpuks leiame, valmistab see tõelist rõõmu.
