Minu tutvused virtuaalmaailmaga algasid suvel, kui tööl oli tegemist vähem. Nii hakkasin vastama kuulutustele, mis olid "Kohtumispaika" üles riputatud. Otsisin mõnusat vaheldust töö asjalikele kirjadele ja seda ma ka leidsin.

10 saadetud kirjast leidis vastuse umbes kuus. Siis saatsin nendele ühe faili meestega ja palusin öelda, milline tema nende meestega võrreldes välja näeb. Piltidel olid ilusad musklis mehed, kuid viimasena ilmus ekraanile Mr. Bean inglise keelse allkirjaga, et see on kahjuks reaalsus. Sellele failile vastas nüüd ainult paar meest. Mõni saatis kohe oma telefoninumbri ja palus helistada. Mõni palus minu telefoninumbrit, et ise olla olukorra peremees. Oma telefoni ma aga siiski ei andnud, sest ei soovinud mõttetut tülitamist.

Esimese kohtumise määrasin pärast tööd ja nõudsin, et kohtuksime üheks hetkeks Kaubamaja ees. Juttude järgi hästi mõnus ja vahva ja originaalne mees oli Harju keskmine või isegi alla selle. Kirjad olid mõnusad ja põnevad, kuid pärast kohtumist kaob tavaliselt see mõnus uudsus ära ja sinnapaika me kirjavahetus ka jäi.

Järgmine mees otsis ilmselt omale elukaaslast. Lõpuks nõustusin ühel õhtupoolikul temaga koos pubisse minema. Noormees hilines, aga ta oli enda kallal vaeva näinud: juuksur, puhtad riided ja lõhnastatud. Baaris ma endale välja teha ei lase. Tore oli vestelda, käisime veel rannaski jalutamas. Kui ta mind aga vanaisa juurde külla kutsus, siis olin aus ja ütlesin, et elan kellegagi koos. Rohkem pole me kirjutanud.

Siis otsustasin, et panen ise kuulutuse üles a la ilus, seksikas, osav, tubli, põnev jne tüdruk ootab kirju. Postkast täitus kuni 60 erineva kirjaga. Suurem osa meestest oli elukaaslaste ja lastega ning soovisid ühte - kiiret lõunast kähkukat. Kirjad jäid vastamata.

Siis algas periood "mehed autodega".
Toreda jutuga noormees, eraettevõtja ja jõusaalis käija, kutsus lõunale. Tuli mulle tööle järgi uhiuue WW põrnikaga, selline taevakarva sinine. Tore oli, ütlesime kohe ausalt, et elame elukaaslastega. Tema otsis seksisõbrannat, kuid mina mitte. Aga kuna me paljudes muudes küsimustes siin ilmas sattusime olema mõttekaaslased, siis peame kirjavahetust siiamaani. Tema kirjutab mulle aeg-ajalt, kuidas tal läheb oma sõbrannade otsingul ja mida mina peaks ette nägema ja mille suhtes ettevaatlik olema, kui meestega lõunale lähen. Tutvustasin teda ka elukaaslasele. Reaalelus. Järgmine mees oli tumepunase Jaguariga, aga ise nägi välja nagu Vähja Tiit tuntud teleshoust. Kuldketid igal pool, pluus eest lahti ja rasvase rinna peal valged karvad. Tema oli üks neist, kes saatis ainult oma telefoninumbri, kirjutada ei jõudnuki, ja kohtudes tundus, et rääkida ei ole midagi, niit et valetasin kokku perekondliku emergency ja lasin jalga.

Siis tuli mees valge Ford Mondeoga. Edukas ärimees, kes otsis oma pikkadeks ärireisideks kaasa sõbrannat. Lõuna oli tore, tema maksis, kuid üheks viisakaks lõunaks see jäigi. Õnneks. Kirjutasime teineteisele viisaka tänukirja ja soovisime edu. Järgmise mees oli kodus haige kui kirjavahetust alustasime. Nii kirjutasime kohe pikalt maast ja ilmast. Lõpuks leppisime kohtumise kokku. Ta tuli tutika BMW-ga. Ilus, pikk, viisakas ja täpselt kõike seda, mida ta kirjutanud oli. Temaga kohtusime ka teine kord ning kirjutame siiani. Selline tore mõttekaaslane. Tema suust kuulsin, et suurem osa tüdrukuid otsib sponsorit, aga kuna mul elukaaslane on, siis pidi minuga mõnus juttu puhuda olema. Räägime ka vahest telefoni teel niisama. Kohtunud ei ole pikka aega, ei ole nagu soovi ja aega. Aga tema sõnul pidavat nii hea olema oma muresid ja tegemisi kellelegi, kellega iga päev koos ei ole, rääkida. Sellist murede või mõtete lugejat on paljudel meestele vaja.

Kohtumisi on olnud veel, kõiki kohe ei mäletagi. Paljud ütlevad ,et lihtsalt proovisid, et kuidas siis on ka virtuaalne tutvus. Mina leian ,et see toimib imehästi. Inimesed otsivad mida iganes ja seda "midaiganes" julgevad nad ka kirja teel välja öelda, seega mängitakse justkui avatud kaartidega.

Tavaliselt keegi oma pärisnime ei kasuta ja ka perekonnaseis kipub kirjas kogemata välja tulema.

Kiri ja nägu on minul siiani tavaliselt kokku läinud. Ühtegi tuttavat pole siiani kohanud. Omavahel tuttavaid oleme leidnud küll.

Ükski inimene ei ole maniakk olnud ja järele käima hakanud. Ka telefonihuligaane pole olnud. Roppusi ei kirjutata, küll aga on jagatud oma seksuaalfantaasiaid. Ja seda üpris ilmekalt. Sellised asjad olen lihtsalt teadmiseks võtnud. Seega inimesed kirjutavad lihtsalt ja kui ei sobi üks inimene, siis kirjutavad teisega, keegi kellegi peale viha ei pea, et ei sobinud või kohtudes ei meeldinud.

Sellised viisakad inimesed on kirjasõbrad. Soovitan kõikidel proovida, kellel arvutiga vähegi pistmist on. Paljudega olen kirjutanud ka nii, et me ei ole kohtunud ja ei soovigi kohtuda. Tema kirjutab oma tegemistest, mina oma tegemistest ja mõtetest, vahel vaidleme ja siis oleme jällegi ühel nõul.

Aga õhtul lähen ikka oma koju oma mehe juurde ja päevased kirjasõbrad ei tule mõtetes ega tegudes mulle koju kaasa. Nemad on mul tööpäeva rutiini vahelduseks. Tavaliselt võibki just pärastlõunasel ajal oma postkastist rohkem kirju leida, sest kontori inimesed ei käi isegi mitte väljas söömas.

Tõe rääkimine tuleb täiesti sisetundest, mõnega oled võtnud sellise beibe rolli ja vaatad, kuidas lollustele vastab, mõnega räägid seksijuttu, mõnega sulatõtt. Suurem osa ajast käib ikkagi rollimäng, mis liiga suure kirjasõprade hulga seas hakkab kahjuks segamini minema. Mitut ühesugust kirja erinevatele adressaatidele ei ole mina küll kirjutanud, mida ei saa aga öelda paljude meeste kohta (minu arvuti näitab ka seda, kellele on koopia saadetud, seega on põnev vaadata, kui mitmele inimesele samasugune ilus südantlõhestav ja ilustatud kiri saabub). Naljakas - ja nalja saab kirjutades palju. Liiga tõsiselt ei maksa midagi võtta. Mida võtta tõena, mida mitte, see jääb igaühe enda otsustada.