Mehe ja naise vaheline sõprus ikkagi pole võimalik?
Esimese näite puhul sukeldungi minevikku. Kasvasin üles väikeses alevikus, parim kamraad oli nii kaua kui mäletan naabripoiss Jürgen. Koos sai liivakastis tuhlatud ja ratastega ringi kihutatud. Olime üheealised ja läksime koos kooli. Sõbrad olime kuni teismeeani. Sõbralikust tögamisest said sügavad silmavaated ja õrnused, ühel hetkel olime paar. Tundus kuidagi loomulik ka. Olles 17 tunduski, et kindlasti oleme igavesti koos. Teame ju teineteisest kõike.
Kasvasime lahku
Gümnaasium lõpetatud, asjad muutusid. Jürgen läks esmalt sõjaväkke, mina kõrgkooli. Tekkisid uued sõbrad, kuid samas uskusin, et oleme ikka hingesugulased. Kui tal sõduripõli läbi, üritasime koos elada. Paraku puudus see miski, polnud enam intiimsust. Kasvasime nii-öelda lahku. Kuid ometi lootsin, et oleme sõbrad edasi. Igavesti. Palju lootsin. Ühel hetkel hakkas hoopis tema mind vältima. Üritasin sel teemal vestelda, kuid üldiselt suutis ta teema mujale juhtida. Aga viimaks ta tunnistas — ma ei suuda enam su sõber olla, me läksime lahku ja nüüd tundub sõprus võimatu. Mul oli väga kahju, kuid ilmselt tundsin ka sisimas sama, kuigi tahtnuks muud. Nüüd olen 27. Me pole juba aastaid näinud. Mina elan Tallinnas, tema Tartus. Suhtlus piirdub sellega, et sünnipäevadel kirjutame teineteise Facebooki seinale „Õnne, naaber“. Väike mälestuskilluke seegi.
Üks armastab, teine mitte
Teine näide pärineb lähiaastatest. Mõni aasta tagasi olin paari kolleegiga väljas. Liitus ka ühe meeskolleegi sõber Andres. Tegutseb reklaamivallas, oli hästi sõbralik ning laia silmaringiga. Sõna otseses mõttes võisime terve öö vestelda ning teemad ei lõppenud otsa. Käisime veel väljas ning muidugi mõistsin, et meeldin talle enam kui lihtsalt sõber. Aga… Mina ise nägin teda kui vaid sõpra. Väga head sõpra, keda usaldasin ja kellega huvid kattusid. Andres avaldas armastust, mina ütlesin ei. Vahepeal läksid eluteed niigi, et elasime ühe katuse all. Sõbrad ikka üürivad raha säästmiseks korterit koos. Paraku oli see kohati ebamugav. Kuigi ta oli mulle kinnitanud, et hindab mindki ning tahab sõber olla, teadsin, et päris nii see pole. Kui ma kellegi teisega koos olin, tegi see talle haiget. Täiskasvanud mees, ürita mõista. Nii mina mõtlesin, kuid teise tundeid ma ju kontrollida ei saa.
Heast sõbrast ei taha loobuda, nii olemegi ikka suhelnud. Kevadel tundus juba, et kõik vanad sillad on põletatud ning sõprusele korralik vundament laotud, kui ühel istumisel tuli taas Déjà vu tunne. Olin ühe teise noormehega ja Andres läks põlema. Kuigi ta otseselt midagi ei öelnud, sain aru. Hiljem ta siiski tunnistas, et tal on jätkuvalt raske, sest ta tahaks enamat.
Ei anna alla
Ehk peaksin loobuma, ei tulegi midagi sõprusest välja? Ometi ei taha, parim meessoost sõber ikkagi. Kui vaid parim meessoost sõber ka mind oma parimaks naissoost sõbraks peaks. Ma ei anna alla, aga tean, et mingid sillad jäävadki põletamata.
Need on vaid minu näited. Kindlasti on ka teistsuguseid variante. Eks on ka minul häid meestuttavaid, kuid väike kahtluseuss jääb igaveseks hinge — on siis ikka võimalik, et mees ja naine on täiel määral pelgalt sõbrad?
