Minu muidu päris normaalne mees on pärast Eesti jalgpallikoondise uskumatut edu peast täiesti hulluks läinud. Kui varem istus ta koondise mängude ajal lihtsalt niisama teleka ees, õllepurk käes ja vaatas ühe silmaga jalkat, teisega arvutist filmi, siis nüüd on ta otsustanud esifänni koha kätte võidelda.

Spordiuudised on tähtsaim osa päevast

Ta on ostnud endale pea kõik koondise sümboolikaga riided ja aksessuaarid, need ei mahu enam kappi ära, aga niisama trennis või muidu käimiseks ta neid kasutada ei taha - see atribuutika jääb vaid selle ühe ja kõige olulisema reedese mängu jaoks. Millised summad nende vidinate peale kulunud on, ma ei taha isegi mõelda! Rehvivahetuse jaoks pidi härra mu käest igatahes laenu võtma.

Ta istub päevad läbi arvutis, loeb läbi kõik jalkauudised nii Eestis kui välismaal, ostab iga päev kõik päevalehed ning uurib läbi ka sealsed spordiuudised. Kui veel kaks kuud tagasi ei olnud tal õrna aimugi, kes üldse koondisesse kuuluvad võis rahumeeli segamini ajada korvpallurid, jalgpallurid ja võrkpallurid, siis nüüd suudab ta eksimatult nimetada ära nii kõik koondislased, varumehed, treenerid (nii endised kui praegused) ning kes millist kohta mängib.

"Parim" osa kogu tema uue "hobi" juures on see, et selleks, et oma varasemat võhiklikkust heastada, vaatab ta nüüd kordustena läbi kõik eelmised mängud ning jätab meelde kõik kollased kaardid, muidu kahtlased vead ja muidugi ka väravad. Jah, ta kirjutab need üles, selle jaoks on tal lausa eraldi märkmik.
Muidugi peab kogu pere ka õhtuste spordiuudiste ajal (mida tuleb nüüd ju lausa neljalt kanalilt!) täiesti haudvaikne olema, kõndida tohib vaid kikivarvukil ja rääkida sosinal. Et jumala eest ühtegi infokildu kaduma ei läheks.

Tahan oma meest tagasi!

Reedeks on planeeritud suur kogunemine meie juures, kus siis tangitakse enne staadionile minekut kõhud ja pead täis, mina siis olgu aga tubli perenaine, koristagu ja vaaritagu. Mul ei ole külaliste vastu midagi, aga millegipärast peavad värsked fännid vajalikuks alati väga kõva häält teha, et kogu maailm (või vähemalt naabrid) ikka kuuleks, kui tõsiselt nad oma tööd võtavad. Minu meelest on see räuskamine lihtsalt õudne!

Naised, te ju kujutate ette, mida selline drastiline elumuutus suhtele teeb. Mu mees oleks justkui teine inimene, üleöö ümber tehtud. Me ei saa enam muust rääkidagi, ainult jalgpall ööd ja päevad läbi. Ning ta imestab, kuidas mina ometi nii ükskõikne olla saan. Kuidas on võimalik, et mind ei huvita Eesti koondise käekäik, et ma ei ela neile kaasa.

Ei ole väga palju asju, mis mind vähem huvitaks kui jalgpall. Olen vanamoodune, arvan siiralt, et seks on endiselt parem kui jalgpall, aga kahjuks on mu mees nüüd teist usku, mistõttu ei toimu ka meie magamistoas midagi eriti põnevat. Mees on päevasest jalgpalliuudiste kuulamisest, lugemisest ja sõpradega arutamisest ning möödaminnes ka oma põhitöö tegemisest lihtsalt nii väsinud. Ja see ajab juba eriti närvi!

Niisiis, ma tõesti loodan, et Eesti kaotab, mehe vaimustus taandub ja ma saan oma kalli kaasa lõpuks tagasi.