Mehe sõbranna lööb mehele minu silme all häbitult külge!
Alustan oma mure kirjeldamist kaugemalt. Oleme elukaaslasega koos olnud neli aastat, varsti sündimas ka meie ühine laps (minu jaoks esimene, elukaaslasel on eelmisest suhtest ka laps). Elukaaslasel on naistuttav (nimetagem teda sõbrannaks), kes on samas ka elukaaslase eksnaise väga hea sõbranna. Igal juhul on elukaaslane sõbrannaga lävinud juba aastaid (st pikalt enne, kui meie elukaaslasega tutvusime). Olin seni arvamusel, et sõbranna igati tore naisterahvas ja ka mind tundus ta omaks võtnud olevat. Vähemalt nii ma arvasin, kuni…..
Sõbranna mehe kaisus — minu kodudiivanil!
Elukaaslase sõbranna läks umbes pool aastat tagasi oma mehest lahku, mis põhjustel, ma ei tea. Peale lahkuminekut on ta mure ja lohutust leidnud minu elukaaslase näol, st õhtuti pikad telefonvestlused ja msn-vestlused meeste-naiste ja elu teemadel üldse. Umbes kuu tagasi tuli elukaaslase sõbranna meile külla ja jäi ka ööseks. Õhtu venis juba öösse, rummikoola ja vein kadusid elukaaslase ja sõbranna käes nagu vits vette.
Aga oli märgata, et mingi pinge on õhus. St sõbranna oli minu suhtes kuidagi üleolev ja nagu ei tahtnud mind vestlusesse kaasata. Sõbranna ja elukaaslase vahel jutt sujus, niipea, kui elukaaslane minu poole pöördus, pööritas sõbranna silmi. Tundsin end ebamugavalt, aga panin oma kahtlused rasedusest tingitud hella hinge arvele ja arvasin, et kujutan asju lihtsalt ette. Kella ühe paiku öösel läksin magama. Kell kolm öösel ärkasin miskipärast üles ja mingi sisetunde ajel liikusin vaikselt allkorruse suunas. Kuulsin sõbranna sõnu, kus too kiitis mu elukaaslast, kui tähelepanelik ja abivalmis too on ja kuidas iga naine on sellise mehe üle õnnelik. Ja kuidas mehe praegune elukaaslane (ehk siis mina) ei oska elukaaslase väärtust tegelikult hinnata ja et mu elukaaslane raiskab ainult aega minu peale. Mida juttu? Ülakorruselt allkorrusele piiludes nägin, sõbranna silitas mehe nägu ja mees hoidis sõbrannat kaisus?! Igal juhul oli selline poos kaugel minu arusaamisest sõprusest ja ma koperdasin oma tuppa tagasi, endal süda valust lõhkemas ja magamata öö garanteeritud.
Mees arvab, et ma olen abitu, süüa teha ei oska ja ainult vingun
Hommikul, kui sõbranna oli lahkunud, võtsin mehega teema üles ja küsisin nähtule selgitust, sest minu arvates oli (ja on) ilmselge, et sõbranna lööb mehele külge. Mees jutust väga närvi läks ja ainuke, mis ta seni öelnud on, et nad on lihtsalt sõbrad ja minul on luulud ja et ma ei saa millestki aru jne. Ühesõnaga suur tüli oli majas, paar nädalat mehe poolt pilt oli, häält ei olnud. Mingeid muid mehepoolseid selgitusi pole olnud. Minu ahastus ja meeleheide on paraku sellest aina suurenenud.
Eile varahommikul mees ootamatult pidi naabritele appi ruttama ja ta unustas arvutis msn vestluse selle sõbrannaga lahti. Tavaliselt ma ei uuri mehe vestlustes, kuid sisetunde ajel tundsin, et ma pean seda lugema. Mehel on kasutusel msn versioon, mis võimaldab vestluse aknas ka varasemalt peetud vestlusi kuvada. Peale pika vestluse lugemist tabas mind täielik šokk!!!
Mul ei olnud aimugi, et mu elukaaslane tagaselja minust nii halvasti räägib. Küll ma olevat abitu ja hädine, mitte millegagi hakkama ei saa, ainult vingun ja virisen, millegagi rahule ei jää. Seks ei olevat kunagi meil sujunud, süüa teha ma ei oskavat ja üleüldse olevat mees nüüd taibanud, et ta minuga ainult materiaalsetel põhjustel koos elavat. Kõige kurbloolisem asja juuree on see, et elukaaslane pole meie kooselu osas mulle seni midagi ette heitnud ja nüüd tagaselja selline hinnnag:(
"Kas mu müramiisu tuleb minuga öökohvile?"
Sõbrannapoolsed repliigid vestluses ei olnud vähem šokeerivad: jäta see mõttetu eit ükskord maha juba, sa oled väärt paremat naist, sa oled väärt naist, kes oskab sind hinnata, sa vaata, milline su naine välja näeb, ah et ta on rase või, on see ikka sinu laps. Peale seda kuuaja taguse öösel nähtud sündmust oli mees sõbrannale kurtnud: kuradi mõrd, kiskus hommikul tüli üles ja viriseb ja vingub ja rahu ei anna. Sõbranna on küsinud: miks ta tüli üles kiskus. Elukaaslane vastu: kus mina tean, ta lihtsalt vingubki iga asja peale. Sõbranna: kle jah, ta pole ka ilmaski millegagi rahul, mullegi kurtis, et tööd palju ja mitte midagi tehtud ei jõua, no mis ta viriseb, vaadaku, milline äpu ta ise on.
Paar päeva edasi on sõbranna kirjutanud: tead, panin praegu võrksukad jalga ja miniseeliku selga. Mees: nämma, tahaks silida neid kobedaid sääri. Sõbranna: mäu.. no aga siis pead sa aitama mul sukakesed ära võtta.
Vestlus jätkub samas stiilis. Ehk sõbranna lööb mehele sõna otseses mõttes külge ja mu elukaaslane läheb mänguga kaasa.
Veel katke vestlusest. Elukaaslane: olen märtsis nädala Tallinnas koolitusel, kuidas on, kas mu müramiisu tuleb minuga öökohvile
Täna hommikul teatas mees nagu muuseas, et sel nädalavahetusel tuleb sõbranna taas külla. Olen täielikult paanikas. Kuidas käituda, kuidas olla? Kuidas teha nädalavahetusel head nägu, kui ma tean, mis tegelikult mehe ja sõbranna vahel toimub. Passida koos nendega kangekaelselt hommikuni üleval? Lahkuda väärikalt varem ja lasta asjadel juhtuda nii, nagu nad juhtuma peavad?
Ma ei saa ju mehele kaela karata ja öelda, et tean mehe msn-vestluse sisust. Samas, mis see hommikuni nendega koos üleval istumine aitab, kui mehe Tallinnas olemise aja juhtub nagunii see, mis juhtub? Laduda oma teadmised mehe ja sõbranna suhtumisest minusse lagedale? Täielik peataolek hetkel!
