"Mehe tumehallidesse silmadesse vaadates saan aru, et pole talle kunagi varem otsa vaadanud."

 (1)
Naisteka jõulu järjejutu 7. osa
"Mehe tumehallidesse silmadesse vaadates saan aru, et pole talle kunagi varem otsa vaadanud."
Foto: Shutterstock

Seitsmes osa Naisteka järjejutu sarjast "Jõulud parima sõbraga", mille keskmes on kolme lapse ema Lilian, kes töötab kahel töökohal ja ootab oma elu pöördepunkti.

Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

7. Lubadused on täitmiseks

“Emme, võtame endale koera!” maandub Marleen ühel õhtul elutoa diivanile minu kõrvale istuma. Tänane tööpäev laos oli väsitav. Enne jõule on kõik kirjastused otsustanud terve tonni raamatuid välja anda. Jah, just tonni, sest nii mõõdan raamatuid, mida päeva jooksul olen läbi tõstnud. Selg ja käed ja jalad annavad märku, et tegelikult oli mu tänane tööpäev vist isegi mitme tonni pikkune, sest just nii palju sai raamatuid läbi tõstetud. Igal juhul on töökoormus praegu kordades suurem, kui muidu.

Enne Marleeni ilmumist jõudsin just mõelda, et see on ikka ülim luksus, et minu kasutada on terve diivan. Janariga koos elades oli tavaline, et nägin pidevalt meest teleka ees diivanil põõnamas. Ta oli päevasest proovist tulnud või puhkas enne õhtust etendust. Kummalgi juhul aga polnud kontaktivõimeline. Nii ma siis hiilisin Janari kodusolemise ajal ringi kodus, kus keegi nagu oleks koos minuga, kuid samas ka mitte.

Seotud lood:

“Ee … kust sul selline mõte nüüd äkitselt tuli?” olen ootamatust ettepanekust üllatunud.

“Me oleme ju sellest mitu korda rääkinud, et meil võiks koer olla,” tuletab tütar meelde.

“Jah, oleme küll. Aga siis, kui me kunagi oma majja kolime. Üürikorterisse ei saa koera võtta,” vangutan nukralt pead. Lapsed on koerast korduvalt unistanud.

“Aga millal see juhtub? Lubadused on ju täitmiseks,” vaatab Marleen mulle küsivalt otsa.

Aastate jooksul olen neile koera ka lubanud. Arvasin ju, et läheb vaid veidike aega ja saan kõik toimima. Siis ei olnud mul õrna aimugi, et tegelikult ei kavatse laste isad lastekasvatuses enam üldse osaleda ning mulle jääb kogu koorem. Lisaks niigi pidevalt kuklas keerlev teadmine, et ma ei tea vist lastekasvatusest mitte midagi. See pidev nääklemine ja maade jagamine on nii ära väsitanud ja ma ei tea, mida lastega teisiti teha. Me lihtsalt ei jõua selleni, et kõik teeks alati ära selle, mida on vaja. Pidev käskimine ja keelamine aga väsitavad.

“Kallikene, ma tõesti ei oska sulle öelda,” vastan nukralt. “Aga ikkagi - miks see koera teema sulle nüüd äkitselt meelde tuli?”

“Minu klassiõe Tuuli koeral sündisid kuu aega tagasi kutsikad. Ta näitas täna nende pilte. Need kutsud olid nii armsad!”

“Kas selle Tuuli, kelle …?” jään mõtlema, kuidas lauset ilusti lõpetada.

“Jah, see sama, kellel ema ei ole,” noogutab Marleen innukalt. Saan aru, et tüdruku jaoks pole mingi probleem sellest teemast rääkida. Mäletan, kuidas umbes kuus aastat tagasi see lugu meie väikelinna vapustas. Marleen ja Tuuli olid siis kaheaastased ja käisid koos lasteaias, kui Tuuli ema ühel sügisõhtul enam koju ei jõudnud. Purjus autojuht lihtsalt kaotas teel juhitavuse ning sõitis Tuuli ema autole otsa. Viimane omakorda kaotas juhitavuse oma auto üle ning maandus maantekraavi. Tänapäeval on iga vähegi uuema tee ääres aga korralik sügav järsk kraav, millesse maandudes sa lihtsalt pead surma saama. Nii ka Tuuli emaga juhtus.

Marleeni lasteaiarühma lapsevanematelt küsiti, kas tahaksime ühiselt lehte kaastundeavalduse panna. Nii ma sellest loost kuulsingi.

Tuuli isa Andreas on vaikne ja rahumeelne inimene. Lasteaia ning hiljem kooli üritustel oleme aegajalt ikka kohtunud ning teretanud, kuid mitte kunagi pikemalt jutustanud. Eks sellistes kohtades on pigem rõhk sellel, et vaadata laste esinemisi või nendega koos tegutseda.

“Marleen, me tõesti ei saa endale üürikorterisse koera võtta,” kordan.

“Aga lähme lihtsalt neid vaatama. Ma tahaksin nii väga neid kutsusid nunnutada,” palub tüdruk.

“Miks sa koos Tuuliga pärast kooli lihtsalt kaasa ei lähe?” küsin.

“Tuuli isa arvab, et kui lapsed niisama seal kutsikaid vaatamas käivad, siis muutuvad nad kurvaks, kui ei saa ühtegi endale võtta.”

“Aga tal on ju õigus,” puhken naerma. “Sa ju tahadki praegu minna ennast kurvaks tegema, kui saad teada, et me ikkagi endale ühtegi koera ei võta.”

“Emme, ma ei viitsi sinuga vaielda. Palun lihtsalt lähme neid kutsikaid nunnutama,” vaatab tüdruk mulle otsusekindlalt otsa. Hmm, huvitav, kust ta sellise väljendi on õppinud? Tegelikult pole vaja küsida - korrutan oma lastele ju pidevalt, et ei viitsi nendega enam vaielda ja asjad lihtsalt on nii.

“Olgu, olgu. Mul pole tegelikult midagi selle vastu,” olen nõus, sest juba mõte pisikesi karvapalle kaisutada vähendab tööpäeva jooksul tekkinud stressi ja väsimust.

“Väga hea. Lähme siis,” hüppab Marleen energiliselt diivanist püsti.

“Ma ei öelnud, et kohe …” hakkan vastu vaidlema.

Mõne aja pärast olen endalegi mõistetamatutel põhjustel taas külmas õues ning jalutan koos Marleeniga Tuuli kodu poole.

“Sinust saaks hea müügimees,” porisen teeseldult oma sooja salli sisse.

“Ma ei ole ju mees,” vaidleb Marleen vastu. Rehman käega ja ei hakka rohkem külmas vaidlemisele aega kulutama. Nii kui ma pooliku jah-sõna andsin, leppis tütar Tuuliga kõik kokku. Kuna olen järgmised õhtud tööl ja ka Tuulil ja Andreasel täna midagi ees ei olnud, siis polnud ka mul enam keeldumiseks ühtegi põhjust.

Jõuame paari tänava kaugusel asuva majani, mida ümbritseb tugev raudaed. Marleen teab, et võime julgelt sisse minna, sest koerad on kõik toas. Uksekella helistades saame sellele kinnitust, sest algav haukumiskoor jätab mulje, et ukse taga on terve armee majavalvureid.

“Ärge kartke, nad ei tee midagi,” julgustab Andreas, kui ukse avab ning paar suuremat koera meid nuusutama tulevad.

“Nii räägivad kõik koeraomanikud, kas pole nii?” küsin veidi kartlikult vastu. Kuigi ma väga koeri ei karda, siis need põlvest veidi kõrgemad süsimustad koerad tunduvad veidi hirmutavad. Andreasel on aga õigus ja nad tõesti vaid nuusutavad mind ning lähevad tagasi sinnapoole, kust kostab ebamäärast kiuksumise ja käuksumise segu.

“Siin nad ongi,” viipab Andreas meid võrega eraldatud ala poole. ,,Ahjaa, mina olen Andreas”, ulatab mees mulle käe.

“Lilian,” ulatan käe vastu ja võpatan, kui mehe kuum käsi mu jaheda õueõhuga harjunud nahka puudutab. Mehe tumehallidesse silmadesse vaadates saan aru, et pole talle kunagi varem otsa vaadanud.

Kas on võimalik hetkega mõista, et üks käepigistus võib olla midagi rohkemat, kui vaid tervitus või ma mõtlesin selle praegu välja?

Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa, 6. osa

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.

,,Raamat ,,Jõulud parima sõbraga" ilmub detsembrikuu teises pooles.