Mehed ja väljakutsuvalt riietuvad naised — kas vähem annab ikkagi rohkem?
„Oot, kas tegemist on selle naabrinaisega, kes meile eelmine nädal ukse peal vastu tuli ja kes isegi Siberi külmaga nabast allapoole ulatuvat jopet selga, ei pane?” uuris sõbranna. „Kusjuures, kui sa nüüd mainid, siis tõesti, tema kehast näeb sõltumata õues võimul olevast temperatuurist suhteliselt palju vaba nahapinda,” kommenteerisin vastu.
Kusjuures, olin alati arvanud, et ta käib õhemalt riides, sest liigub autoga ja mina eelistan jala käia, aga samas, ka autoomanikud liiguvad linnas jala ringi ning miinuskraadidega hakkab ju mõne minutiga külm. Seega ei olnud asi autos.
„Teil naistel on ka kogu aeg kade meel, kui mõne naise keha näidata kannatab,” pistis meessoost sõber õiendama. „Las inimene riietub nii nagu tahab. Täiskasvanud naine ju, ise teab, kas elundid taluvad külma või ei.” Sõbranna ei jäänud aga võlgu: „Nojah, meestel on muidugi jutt selline, et neile väljakutsuvalt riietuvad naised ei meeldi, sest tegelikult meeldib ikka jaht ka ning litsakalt riietuvad naised oleks liiga lihtne saak. Aga TEGELIKULT on see vaid jutt, et viisakas näida. Teie ei viitsi ka päris tihti seda „jahti” pidada ning lähete väga hea meelega kergema vastupanu teed.”
Mehed läksid selle teksti peale kohe eriti turri. Tuli arvamusi, et ega vabamalt riietumine ei tähenda veel litsakust ning kui on ilus keha, miks mitte seda näidata. Isegi kui naised uurisid, et kas nad enda elukaaslastel lubaksid nabani ulatuva dekolteega ringi käia, ilma, et ei peaks seda märgiks, et naine otsib meeste tähelepanu, väitsid mehed, et loomulikult, see kõik on okei.
See viimane ei kõlanud muidugi väga veenvalt. Tundus, et mehed tahtsid lihtsalt lõpuni endale kindlaks jääda, et igal naisel on õigus vabalt valitud viisil riietuda ning nemad hindavad ikkagi kogu komplekti, mitte ei otsi ainult seksi.
Jäin selle tüli kestel mõtlema, et mida ma ise naiste riietusest arvan. Kas ma märkan ihu paljastavalt riietuvaid naisi ning mida ma neist mõtlen? Naabrinaise näidet ja veel mõnda arvesse võttes sain aru, et ega ma väga ei märka kui sügav dekoltee või lühike kleit kellelgi on. Panen tähele alles siis, kui mõni kehaosa on tõesti juba pluusi seest välja vupsamas või vaevu seda ära katab. Ja tõsi, siis arvan küll, et asja tehakse meestelt tähelepanu saamise eesmärgil. Kuigi päris tihti ei riietu naised kenasti ainult meeste tarvis, vaid ka selleks, et ennast ise hästi tunda, siis õhukeses mõnd strateegilist kohta ära katvas hõlstis ringi lippamine ei saa ju ometi mugav olla.
Meeste tähelepanu köitmiseks ei ole ma ise seda teed läinud. Esiteks tunnen, et mehed märkavad mind ka praeguse riietumisstiili puhul ja teiseks kaldun ikkagi sinna leeri, et rääkigu need mehed mis tahavad, aga tegelikult mõtlevad ka nemad, et poolalasti ringi jooksev naine on lihtsalt kerge saak. Head mehed otsivad naises ka muud kui kehavlusid ja seega ei pea neile kõke olemasolevat otseselt demonstreerima. Küll õigel hetkel näevad mida vaja näha on.
Kas see tegelikult nii ongi? Ei tea. Eks iga mees ja iga naine otsustagu ise, et kuidas ja milleks nad riietuvad. Ei saa ju ka pahaks panna ka seda, kui naised tahavad just riietusega vastassoo tähelepanu köita ja see isegi õnnestub. Ju siis leiabki nii igaüks oma. Samas tuleb arvestada, et väljakutsuvalt riietumine toob kaasa eelarvamusi, et naine on lihtsasti kättesaadav. Ja neid eelarvamusi jagub nii naiste kui meeste poolele.
Mis sai naabrinaise peost? Käisime korra, aga mehed tahtsid õige pea linna minna. Kui küsisin, et kas siis midagi silma ei jäänud, on ju ka tegelikult naabrinaine ise vallaline, teatas üks meestest, et kuidagi liiga lihtne lahendus tundus olevat. „Ausalt, asi ei olnud ainult riietuses, ta ei tundunud minu tüüp olevat,” ütles sõber kiirelt. Aga mul oli tunne, et sõbrannal oli siiski pisut õigus — enamasti meeldib meestele jaht, mitte tapetud loom kandikul.
