Mehed näevad kodulooma võtmisel pääseteed lapse saamisest
Öeldakse ju, et laps suhet ei paranda ning viimasel ajal jääb mulje, et inimesed on sellest isegi aru saama hakanud. Samas tundub, et loodus aga tühja kohta ei salli ning asemele on tulnud hoopis uued trendid — lapse asemel võetakse hoopis kass või minikoer (mis teeb praktiliselt sama välja mis kass). Armas kutsikas või karvane kassipoeg tekitab ju mõlemas positiivseid emotsioone ning loodetakse, et see tunne liidab paari uuesti. Minu tuttavatel just sellistel põhjustel koer võetigi.
Paarisuhte kuningas — minikoer
Alguses tõigi uus elanik paari argiellu vaheldust. Oli põhjust osta poest uut nänni, otsida koos nime ja õhtuti oli kedagi kaissu võtta. Koerast sai äkitselt paarisuhte kuningas, kes oli ka kõikjal külas kaasas. Läks aga mööda vaevalt aasta kui samast koerast sai paari suurim tüliallikas. Mehele ei meeldinud, et loom on kogu aeg voodis; tuttavatele ja vanematele ei meeldinud, et suur ilastav loom alati kaasa võetakse ning naine tundis kokkuvõttes ikkagi, et ei saa mehelt piisavalt tähelepanu. Juhtus see, mis oleks juhtunud ilmselt koera võtmiseta varem — paar läks lahku. Ja siis algas koera jagamine, mille puhul jäi mulje, et isegi väikeste lastega peredel on lahku minek palju lihtsamalt läinud. Loomadele ei saa ju asju seletada ning nad ei ole ka harjunud elukohti vahetama. Seega ei saagi koer lõpuni aru, et miks teda kahe majapidamise vahel väntsutatakse ning kokkuvõttes muutub kurjaks ja ettearvamatuks. Kokkuvõttes kommenteeris meie ühine sõber, et tema õppis sellest olukorrast nii palju, et looma võtmist tuleb hoolikamalt kaaluda kui naise võtmist. Naise saab maha jätta ning paluda välja kolida, aga looma ei ole sul ju hiljem kuhugi panna. Kõlab karmilt, ent kahjuks tänapäeval, mil paaride keskmine suhte pikkus on seitse aastat, ehk on seal omajagu tõttki.
Kallis, saame lapse? Ei, võtame parem kutsika!
Teine teema on muidugi nende paaridega, kus naine on hakanud lapse saamisele mõtlema, aga mees veel peret luua ei taha, kuid naisele ka öelda ei raatsi. On nii mõnedki meestuttavad lahendanud olukorra nii, et marsivad lõpuks loomapoodi ning toovad särasilmil koju kassikese vms. Mõte ja jutt on aga selline, et noh, me saame ju loomakesega harjutada kas oleme elusolendi eest hoolitsemiseks ning vanemateks sobilikud. Naised on õnnelikud, sest mees tahab nende arvates harjutada lapsevanemaks olemist ning mees on õnnelik, et sai veel titeteo edasi lükata. Muidugi on ka taoliste juhtumite puhul õutud selleni, et ühel päeval kerkivad vanad probleemid ja soovid taaskord üles ning nendega tuleb tegeleda. Kass või ei, aga kui naine tahab lapsi ja mees ei ole selleks veel valmis, siis juhtub ikkagi see, mis enne „harjutuslooma” juhtuma pidi, paarisuhe laguneb koost.
Loomade keerulistesse inimsuhetesse mässimine on kuritegu
Kuna inimsuhted on niigi keerulised, siis tundub looma nendesse mässimine pigem kuritegu. Kuigi lemmikloom on üks pere osa, siis tuleb endale aru anda, et tegemist on elusolendiga, kes ei asenda inimeste vahelisi tundeid ja emotsioone. Looma abil ei saa „treenida” ei lapseks ega paremaks suhteks.
Just see teadmine tuleb jõulude ajal kinki otsides kaasa võtta. Eriti, kui on plaan jõuludeks majja tuua loom. Enne seda sammu on mõistlik endalt küsida, et mis on mu tegelik eesmärk selle looma võtmisel? Kas ma tahan perele tõesti lemmikut, kes meie elu rikastaks või tahame tema abil lahendada midagi, mis nagunii päevakorda kerkib? Kui vastate viimase puhul „jah”, siis tasub see ost ehk praegustel jõuludel siiski tegemata jätta ning probleemide lahendamise kallale asuda, mitte looma abil neid edasi lükata.
