Mehed pole pärit Marsilt...

Kes meist poleks olnud mõnd tähtsat otsust langetades kahevahel: kui otsustad ühtpidi, on “süda” rahul, kuid “pea” ei ole sellega nõus; kui otsustad teistpidi, hakkab omakorda “süda” selle vastu protesteerima. Ratsionaalse mõtlemisega võime jõuda otsuseni, mida emotsionaalsel tasandil õigeks ei kiida ja vastupidi... teate ju küll!

Daniel Goleman kirjutab oma raamatus “Emotsionaalne intelligentsus”, et inimpsüühika koosneb kahest osast – ratsionaalsest ja emotsionaalsest. Üks mõtleb, teine tunneb. Ja nendest kahest teadmise viisist koosnebki meie vaimne elu. Kusjuues emotsionaalne mõtlemine on vanem. See on evolutsiooniliselt varem välja kujunenud ja seepärast asub ta juhtpositsioonil.

Goleman ei eita, et osaliselt on meeste ja naiste emotsionaalne erinevus bioloogiline. Kuid veelgi suuremal määral pärineb see poiste ja tüdrukute lapsepõlve tundemaailma erinevusest. On oluline, et kõik see, mida me alates varasest lapsepõlvest kogeme, moodustab emotsionaalsete õppetundide väga olulise kogumi.

Kui poiste tundekasvatuse repertuaari kuulub peamiselt viha ja agressiivsuse ohjeldamise õpetus, siis väikeste tüdrukutega räägivad emad tunnetest hoopiski rohkem. Tüdrukud õpivad kõnelema enamasti nooremalt kui poisid ja nende kontakt emaga on intiimsem. Emaga koos tegutsedes õpivad tüdrukud lähedust ja hakkavad juba varakult nii enda kui teiste tundevarjundeid eristama ning neid ka sõnades väljendama. Poiste mängumaa ulatub ema põllepaeltest ja hääleulatusest tunduvalt kaugemale. Nad kuulevad ema käest pigem etteheiteid kriimu näo ja lõhkiste pükste pärast kui arutlusi teemal – mida sa tunned ja mida teine inimene hinges tunda võiks. Nii polegi põhjust imestada, et poisid ei õpi mõistma ei enda ega teiste emotsioone, ammu neid veel sõnades väljendama.

Mehed ei räägi

Ometigi ootab naine mehelt sõnu. Tema ju ei tea, et vaikiv mees ei tähenda tundetut meest. Ta ei tea, et mehel puuduvad verbaalsed seosed tundemälus olevate emotsioonidega. Kui mees midagi tunneb, ei pruugi ta leida selle väljendamiseks õigeid sõnu. Naine võib teda armastava mehe kõrval olla õnnetu ainult seetõttu, et mees pole valmis oma tunnetest rääkima. Mees omakorda ei mõista, millega naine rahul pole. Tema naudib koos veedetud hetki ega saa aru, kuidas naisele sellest ei piisa? Milleks peaks ta midagi veel sõnadega kinnitama?

Kui me tahame teada, mida sisaldab meeste ja mida naiste emotsionaalne mälu, peame heitma pilgu poiste ja tüdrukute mängumaailma. Alles seejärel võime mõista, kui erinev on kellegi tundemällu talletatud pagas. Kusjuures seda, mis on lapsena sinna salvestatud, kasutab inimene kogu elu. Ja seda endale teadvustamata.

Suur lärmakas rühm poisse jookseb palliplatsi tolmupilves, pall lendab kellegi jalahoobist kõrgele ja juba varsti jooksevad nad palli järel täpselt vastassuunas... Väljaku servas on kaugushüppekast. Ka sinna jagub poisse. Nemad vaidlevad ägedalt, kumb hüppas kaugemale, kas Jüri või Jaan... Väljaku teises servas kihutavad poisid jalgratastega, ikka kiiremini, ikka võidu. Üks nendest sõidab vastu kivi ja kukub. Teised kihutavad edasi. Kukkuja ajab ennast aeglaselt püsti ja püüab näole tekkinud valugrimassi varjata. Tuttavad pildid, kas pole?... Nii need poisid sirguvad – aina võisteldes, aina ennast teistega võrreldes, emotsioone varjates ja pisaraid trotsides.

Või niisugune pilt. Nelja-viieliikmeline tüdrukute grupp on varjulisse aianurka idüllilise kodu ehitanud, kust ei puudu ei köök ega lastetuba. Lasteks on mõistagi nukud. Igal tüdrukul on oma roll – kes on ema, kes vanaema, kes noor neiu. Matkitakse kodus nähtud situatsioone. Emotsioonide markeerimisel ollakse väga tõetruud. Kui üks mängukaaslastest juhtub haiget saama, ruttavad kõik ülejäänud teda lohutama. Nii sirguvad tüdrukud õppides lisaks lähedusele ja koostööle ka empaatiait – võimet lugeda teiste emotsioone.

Oma mängumaailmast võtavad poisid meheikka kaasa soovi enda võimeid tõestada, et saavutada kohta hierarhias. Aga vajadust sõltumatuse järele peavad nad nii oluliseks, et on valvsad kõige suhtes, mis võiks seda ohustada. Ja nad ei loobu ka soliidses eas ennast teiste mehepoegadega võrdlemast. Üksnes võrdlusobjektid on nüüdseks muutunud. Nendeks on positsioon, majad, autod, mobiilid ja miks mitte ka beibede siredad sääred.

Naised seevastu jagavad meeleldi hellust. Nad on valmis hoolitsema kaaslaste eest. Naised tunnevad end paljudest suhetest seotuna. Nad on alalhoidlikud ning kardavad kõige enam oma suhete ja sidemete purunemist. Suhete kaitsmiseks kasutavad nad oma hästilihvitud verbaalseid oskusi lastes käiku terava keele, kritiseerimaks ja halvustamaks rivaalitsevaid suguõdesid.

Kuigi kirjeldatu on kõigest üldistav skeem meeste ja naiste tundemaailma erinevusest, on siit nii mõndagi õppida.

Kui naine tutvub mehega ja avaldab juba tutvuse alguses talle oma poolehoidu sõnadega: “ Sa oled mulle nii armas, et võid siia elama jääda,“ mõtleb mees paaniliselt, et nüüd röövitakse talt sõltumatus. Tänan, ei! on mehe reageering ja vaevalt nad enam kohtuvad... Aga naine tahtis ju pakkuda talle parimat, kahjuks küll arvestamata, et mees soovib olla vaba ja eelistab jätta tagaukse avatuks.

Mees, kes mõtleb oma suhtest enamasti optimistlikult, ei pruugi teada, et naine, vastupidi temale, tunneb just suhete pärast pidevalt muret. Mehel ei seisa meeles, et naisega tuleb rääkida ja talle oma tundeid kinnitada. Aga naisele ei saa kunagi sõnadest küll. Pealegi, pole olemas naist, kes ei oskaks hinnata kingituseks saadud lilleõit, hoolimata sellest, et ollakse juba 20 aastat abielus.

Mehed tegutsevad

Kuna naised oskavad rääkida sellest, mida nad tunnevad, on nendel üheks probleemide lahkamise mooduseks oma muredest rääkimine. Mehed aga, kes ei oska oma tundeid sõnades väljendada ja on õppinud valu üksinda kannatama, ei pruugi naise käitumist mõista, kui see tema juurde nutma ja oma õnnetu elu üle kaebama tuleb. Mehel on arusaamine, et oma mure ja valuga peab igaüks ise hakkama saama. Kui mees võtab siiski nõuks naise kurtmised ära kuulata, hakkab ta kohe ka probleemile lahendusi pakkuma, saamata aru, et naine temalt neid ei oota, vaid tahab oma murest üksnes rääkida... Mees ei mõista, mis mõtet on rääkimisel, kui sellega ei kaasne tegutsemisplaani.

Meeste jaoks on tegutsemine rääkimisest olulisem. Ka meestega omavahel olles. Ammendanud kiiresti kolm põhiteemat – sport, tehnika ja naised –, lähevad nad koos kas malet-tennist-bridži mängima, uut softi installima või garaaži. Tähendab, nad võtavad ette mõne tegevuse.

Samas suhtlevad mehed naistega meelsamini kui meestega. Nad ei väldi emotsionaalset suhtluskeskkonda, pigem otsivad seda. Kurameerimise ajal on nad valmis pingutama ja naisega lihtsalt vestlema, rahuldades sellega naise vajadust intiimsuse järele. Suhte arenedes ja juba koos elades mehed just nagu unustaksid, et on ka niisugune suhtlemisvorm nagu teise inimesega kõnelemine. Kuna mees ise leiab lähedustunde pigem koos tegutsemisest, ei saa ta aru, et naise vajadus läheduse järele on rahuldamata, kui temaga ei räägita. Mees on valmis koos naisega minema jalgrattamatkale või töötama koduaias. Aga ta ei mõista, et naine on hirmul suhte võimaliku purunemise pärast üksnes seetõttu, et mees pole temaga juba nädal aega ühtegi probleemi arutanud.

Kui me oskame arvestada sellega, et meeste emotsionaalses mälus on esikohal vajadus sõltumatuse ja tunnustuse järele ning teame, et naise tundemälus on ootus helluse, kindlustunde ja vestluse järele, siis peaks see teadmine olema võtmeks vastassugupoole paremaks mõistmiseks. Et see võti just universaalseks osutub, ei julge lubada, kuna kõikide meeste ja kõikide naiste emotsionaalse mälu sisu on ütlemata erinev.

Lõpetuseks võiks öelda, et mehed ei ole pärit Marsilt ja naised Veenuselt, vaid me kõik oleme pärit ühelt ja samalt planeedilt, kuid siiski – erinevatest liivakastidest.