Meie esimesed jõulud ehk ämm tuleb külla

"Ema tuleb sel aastal jõuludeks meile," teatas Timo telefonikõne lõpetades.
"Aga me ju leppisime kokku, et oleme sel aastal kahekesi, võtame rahulikult ja," hämmeldusin kaasa meelemuutusest. Alles eile olime sel teemal vestelnud, alles eile olime tundnud heameelt, et on tulemas meie päris oma ei-kuhugi-kiire-aeg!

Plaanisime, et kuuske ei osta, kuid ühise kingituse küll, siis läheme välja sööma, vaatame telerist filme, käime suusatamas ja oleme ainult teineteise jaoks. Ühesõnaga - loome oma traditsioone ja teeme MEIE jõulud.

Kuid telefonikõne muutis kõik. Teadmist vürtsitas veel asjaolu, et Timo emaga polnud ma eriti tuttav. Või õigemini, me ei suhelnud tema emaga eriti aktiivselt. Sellest tingitult ka meie nõrk teineteise tundmine.
Ja nüüd tuleb see võõras inimene kogu jõuluks meile!
"Ma ei saanud ju talle "ei" öelda. Pealegi, eks see tõsi ole, et mida ta seal teises linnas üksi teeks, ikkagi jõulud. Ja ema rääkis miskitest kinkidest ja et küpsetab meile jõulupärja. Lubas appi tulla süüa tegema ja... ah, kuidagi piinlik oli ju oma emale ära öelda," tunnistas mees ilmse kurvastusega plaanimuutustes.

"Jah, loomulikult. Võtme nüüd ette plaan B ja mõtleme menüü valmis. Aga mida muud me teeme? Istume kõik kolmekesi diivanil ja vaatame albumeid või? Selleks kulub kõige rohkem ehk tund, poolteist, kui aeglaselt lehti keerata. Mida aga teha ülejäänud kahe ööpäeva jooksul?"
"Võime ju..." ka Timo jäi vait.
"On teil olnud mingid kindlaid või kohustuslikke traditsioone? Ma tahaks end tulevale ämmale ikkagi positiivsest küljest näidata," proovisin asja huumoriks keerata.
"Ema on täiesti tavaline inimene, pole ta mingi nõudlik. Ehk tuleb sellest veel meile kõigile eriline jõulu. Ära pabista, ma aitan sind!" võttis ta mind hellalt sülelusse.

Istusime diivanil ja hakkasime meenutama oma lapsepõlve jõuluid. Mis teeb jõulust jõulu?
"Esimese asjana tulevad mulle meelde mandariinid, " alustasin.
"Ma mäletan, kuidas isa tuli töölt võrk-kott käes, ilusad oranžid mandariinid kotiaukudest läbi paistmas. Ja teismelise ajast mäletan, et vanemad ostsid kasti Coca-Colat. Miks just seda, ma ei tea. Reklaami ohvrid vist.

Kuusk pidi olema ja isa ülesandeks oli see nädal varem turult tuua. Pärast oli isa uhke nagu oleks mammutijahil käinud. Rääkis tähtsalt, kuidas ta küll ühe ja siis teise kaupmehe käest oli tinginud, ja lõpuks turu kõige ilusama kuuse saanud, kuradi odavalt veel. Noh, kuusk oli harv ja ema proovis karraga tühje kohti täita. Aga isa oli uhke ja tahtis, et iga ehte panekul tema suurt tööd tunnustataks. Kuna meil oma sauna polnud, käisime eelmisel päeval linnas ühissaunas. Kah mingi vanemate sajandipikkune traditsioon vist.

Mäletan, et jõuluhommikul hakkas mingi imelik, pisut salapärane sahkerdamine. Kartulid kooriti ja pandi vette likku, siis tehti esimene tuli pliidi alla, et hapukapsad varakult podisema panna. Millised lõhnad hakkasid tõusma! Ja need võimendusid, mida lähemale õhtule tuldi. Verivorstid ja seenesalat. Piparkoogid olid ammu valmis tehtud ja pooled neist söödudki. Meie vennaga vaatasime telekat või lugesime. Enne sööki katsime koos lauda. Mis veel? Kaneelikohv, safranisaiakesed rosinatega, sibulõunad. Ja kingitused. Loomulikult koos salmide lugemisega," meenutasin läbisegi meelde tulnud lapsepõlve mälestusi.
"Aga teil?" küsisin Timolt.

"Mulle tulevad kõigepealt meelde nõud. Klaasist salatikausid, vaagen ja napsuklaasid, mis hoolikalt olid sektsioonkapi ülemistesse kappidesse ära pandud, ajalehepaberitesse kääritud ja mis jõuludeks või suuremate pidude puhul alla võeti. Püha reliikvia, mille kasutamine ise oli juba püha toiming. Söökidest olid heeringas koorekastmes ja rosolje, mida ma lapsena vihkasin. Mingi aeg aeti meid õue, et parem söögiisu tuleks, aga mäletan, et nälg oli lõhnadest juba nii suur, et lutsisin villastesse kinnastesse kinnijäänud lumetükikesi, mis maitsesid higile ja lambale. Emal oli kombeks igal jõulul mingi uus magustoit järgi katsetada. Tavaliselt oli tulemuseks see, et retsept oli süüdi ja täiesti valesti kirjutatud. Aga seda ma mäletan küll, et sült oli meil alati. Vanemad võtsid pitsikese viina söögi alla ja isa hammustas isetehtud hapukurke peale, öeldes et poiss, sulle on see kraam veel liiga kange, küll sa jõuad... Loomulikult kingid, mänguauto või raamat, või midagi muud, mis kandis salapärast nime defitsiit.
Mäletan veel mingit suminat läbi une, enne kui magama jäin. Ja puhta tuulutatud teki lõhna."

"Niisiis sült on päevakorras number üks ja rosolje number kaks" tegin ahastava kokkuvõtte Timo jutust.
"Nooh, ära nüüd nii kirjalikult ka kõike võta, me võime teha omad traditsioonid. Meie pere omad. Kes ütles, et me peame mingite sajandivanuste traditsioonide, hoosianna ja süldikausiga jõule pidama! Mulle absoluutselt ei meeldi ütlus, et nii nagu on alati olnud, ja nii ka jääb. Et isegi siis, kui sa vihkad seda rosoljet üle kõige, lõigud sa iga jumala jõul null koma viis millimeetrit korda null koma viis millmeetrit suuri peedikuubikuid, sest nii on sinu vaaremad teinud ja nii pead ka sina seda tegema! Miks? Tee kasvõi pitsat!"
"Hapukapsaga. Ja verivorsti hot-dogi," muigasin.

Mingil määral olin temaga nõus. Loomulikult, traditsioone võib omasuguseks kujundada. Aga traditsioonid kannavadki ju sellepärast nime traditsioonid, et neis midagi korduks, see on osa meie kultuurist. Perekonnakultuurist. Tahtsin ma ju isegi sellel aastal erinevaid jõule. Aga selliseid jõule, mis kannavad endas minu jaoks peamist sõnumit- olla koos kalli inimesega. Praegu jäin ses suhtes miinus üks seisu, kuid mõistsin suurepäraselt ka Timo ema ja teda ennastki.

Mis me siis teeme? Jõulud ei ole ju ainult söögid. Vaatame telekast mõnda kontserti? No seda loomulikult, läheme kasvõi linna jalutama ja jõuluseid vaateaknaid ning tänavaid uudistama, seda ka. Mida veel?

Kui külalised vallutavad su elamise, käib kogu elu teist rada. Ma ei arva, et ses asjas on miskit valesti, nii on mõnikord isegi tore. Aga kui sa külla tulevat inimest ja tema kombeid eriti ei tunne, tunned sa oma pea kohal enamat kui ühte küsimärki.
Olen märganud, et isegi kui mu omad vanemad meil mõnikord ööbivad, toob see kaasa sellise imeliku "kontrolltöö" tunde. Ma usun, et Timolgi on siis ebamugav olnud.

Nüüd siis tulemas kogemus Timo emaga, kes meil varem polnud ööbinud. Võib-olla ma olin oma peas mingi kolli joonistanud. Tõenäoselt see nii oli. Samas ei suutnud ma mälusopist välja visata tema ema ükskõiksust minu suhtes, neil harvadel kordadel kui olime kohtunud.

Mind oli üsna ebalevalt vaadatud ja takseeritud peast jalatallani. Arusaadav, mõnes mõttes. Ikkagi tema poja väljavalitu, mingi plika, kes tema kullanupukese oli ära võrgutanud ning loodetavasti tema tark poeg seda "täiskasvanute asja" selle naisega ei tee... Või kui, siis on see naine mingil arusaamatul kombel ta poja pea segi löönud. Kuid otse loomulikult tuleb varsti mõistusele ja näeb, kes see naine tegelikult on.

Ma ei olnud ilmselgelt tema emale meeldinud. Ta oli esitanud mulle ainult paar küsimust mu töö ja pere kohta. Muidu suhtles ta minuga läbi Timo. "Kas te soovite kohvikoort ka, võtaksite te pirukat juurde," kõik need küsimused olid esitatud Timole, kelle kaudu need olid suunatud ka minule. Suhtumine oli selline, nagu ta ei tunneks vajadust minuga paremini tutvuda, sest enne jõule on see tüdruk tema poja poolt välja vahetatud.
Kahjuks pidi ta poeg talle pettumuse valmistama. Ma olin õnnelik tema pojaga ja mõtlesin seda ka igal sammul näidata.

Samas võtsin vastu otsuse, et tulevase ämma suhtumine minusse peab muutuma ja sellele ei aita kaasa miski muu, kui ma ise. Jah, Timol oli õigus - neist tulevad erilised jõulud!

jätkub