Merili lugu: tegin kõik nii, nagu tema tahtis, aga ta ütles ikka, et tal on kõrini sellest kooselust

 (64)
Merili lugu: tegin kõik nii, nagu tema tahtis, aga ta ütles ikka, et tal on kõrini sellest kooselust
Foto: Unsplash

“28aastaselt leidsin pärast mitut kiiresti purunuenud suhet lõpuks mehe, kes mind tõesti armastas, keda mina armastasin ja kelle peale sain loota,” alustab oma lugu 30aastane Merili.

“Rain jäi mulle kohe silma, kui ta meie firmasse tööle tuli. Kena mees, tark ja vaimukas. Paljud meie nooremad naised, ka abielus naised, olid minu meelest temasse kiindunud. Meie firmas on kolm neljandikku naised, mistõttu Rain oli ümbritsetud tähelepanuga, mis talle täiesti ilmselt meeldis. Nagu ma ütlesin, jäi ta mulle kohe silma, aga ma ei teinud midagi, et tema tähelepanu võita. Mul oli nii palju pettumusi olnud, et ei tahtnudki nii väga uut suhet. Ja ilmselt ma ka ei lootnud, et tema just mind märkab, sest meil oli ju küll ja küll neid, keda tähele panna.

Mäletan seda päeva hästi, kui ta vaatas mind esimest korda kui naist. Ma tulin printeri juurest ühe dokumendiga ja ta tuli mulle vastu, tervitades ja naeratades väga soojalt. Ma vaatasin instinktiivselt talle järele ja lausa võpatasin, kui nägin, et ta oli seisma jäänud ja vaatas mulle järele.

Mõtlesin sellele pilgule kogu õhtu ja pool öödki. Jäin ootama uusi pilke. Samas poleks ma töinama hakanud, kui ta poleks mulle enam mingit tähelepanu osutanud.

Edasi väljendus tema sümpaatia minu vastu hellades ja kohati lausa ebamuagavalt pikkades pilkudes, mis mind punastama panid.

Seotud lood:

Elu oli juba niigi ilus, aga ühe tööpäeva lõpus kutsus Rain mind õhtul välja. Ma ei teagi, mis mu sisse läks, aga ma ütlesin ära. Õigemini ma ei andnud korvi, vaid ütlesin, et olen sel õhtul kinni. Kas mu eelnevad suhted olid mulle õpetanud, et ei tohi kohe vaimustusest õhata, kui sind kuhugi kutsutakse? Kas ma tahtsin, et ta minu pärast rohkem pingutaks? Ma ei teagi. Tegelikult vist oli nii, et ta tundus mulle liiga kindel oma edus. Umbes nii, nagu ta teaks, et ma olen mittu nädalat seda kutset oodanud ja langen talle kohe vaimustusest kaela. Nii ma siis ei langenud talle kaela. Ma oleks ju võinud karta, et ta lööb käega, aga ma ei kartnud seda. Järgmised päevad ta minust välja ei teinud. Ma mõtlesin ka seda, et mis siis ikka, ega ma ennast pakkuma lähe.

Kolme päeva pärast lähenes ta mulle uuesti ja seekord oli palju kõhklevam. Mulle meeldis tema tagasihoidlikkus ja järjekindlus. Ütlesin, et miks mitte, võime ikka välja minna. Õhtusöök läks väga meeldivalt ja temaga oli lihtne vestleda. Me olime nagu väga ammused tuttavad. Ma tundsin, et me tõesti sobime kokku. Ma nägin, et Rain on tõsisem inimene, kui mulle seni mulje oli jäänud. See oli meedliv avastus.

Me hakkasimegi koos väljas käima. Paar nädalat hiljem kolisin tema juurde elama. Ta tutvustas mind oma sõpradele ja mina teda oma sõpradele. Ta oli minu vastu hell.

Ma märkasin, et ta on päris kõva pidutseja, aga ta ei olnud kaugeltki mingi joodik. Ükskord koju jõudes oli Gregor väga purjus ja rääkis, kuidas nad sõpradega “möllasid”. Imelik oli see, et ta hakkas uurima, mitu suhet mul on olnud. Ütlesin, et kaks. Kõike pole ka vaja rääkida. Tema siis ütles, et tal on olnud kaksteist elukaaslast, pluss hulk juhusuhteid. See kõlas kuidagi hooplemisena. Ma ei olnud enam temas sugugi nii kindel kui seni.

Me polnud küll abielust kunagi rääkinud, aga eks ikka olin hakanud arvestama, et võin tema peale loota. Olin juba piisavalt vana, et leida mees, kellega abielluda, lapsi saada ja aastateks kokku jääda. Rain sobis selleks. Kahjuks nägin ma aina enam, et ta lihtsalt naudib elu ja pole minu vastu ka enam nii hell nagu alguses. Ebameeldiv oli ka see, et rääkis aina enam oma eelmistest elukaaslastest, mis neile meeldis ja mis vead neil olid. Kõige valusam oli see, et meie suhe ei läinud tõsisemaks, vaid justkui pealiskaudsemaks.
Tegin ikka oma arust selgeid vihjeid et meie suhe võiks elunautimisest üle minna uuele tasemele. Rain vastas tavaliselt, et kuhu meil kiiret on. Või et see juba ongi tõeline suhe.

Meie suhtlemise algusest saati olin ma ikka sõbrannaga rääkinud enda ja Raini suhtest. Kuigi sõbranna nägi, et ma olen aina rohkem mures, soovitas tema, et ärgu ma käigu mehele liialt peale, muidu äkki ehmatab ära ja jätab üldse maha. Oota kannatlikult oma aega, soovitas sõbranna. Oh, siis ma ei olnud enam kindel, kas see nn minu aeg üldse tulebki. Selles suhtes oli sõbrannal küll õigus, et mida vähem ma meie suhtest Rainiga rääkisin, seda vähem oli meil omavahel ütlemist.

Rain elas oma lõbusat elu edasi ja mina otsustasin, et ta ei tee talle ühtegi märkust, et ta võiks rohkem kodus olla ja rohkem abaikaasa moodi käituda. Mõtlesin, et ma siis lihtsalt ootan, mis saab.

See ootamine oli väga raske. Rain muutus tujukamaks, tuli sageli koju väga hilja ega helistanud enam, kui hilja peale jäi. Mina helistasin talle ikka ja nutsin, et ma pean üksi kodus istuma. Siis mõne kuu pärast loobusin ja lasin tal elada, nagu tema tahab. See ei muutnud midagi. Kui mõni asi talle ei meeldinud, ütles talle selle kõva häälega välja. Varem polnud seda juhtunud. Ta hakkas nüüd lisaks manitsema, et tema on peamine rahateenija ja tema peab teadma, kus tema naine käib ja kellega suhtleb. Need sõnad pere ja naine tegid mulle väga haiget. Just see, et ta neid ainult selles kontekstis tarvitas, kui oli vaja mind käsutada.
Ei läinudki enam kaua, kui tülisid tuli ette juba iga päev. Ta hakkas mu peale häält tõstma ja mina ei jäänud ka võlgu.

Ühel õhtul purjus peaga koju tulnud, ütles Rain, et tal on sellest kooselust kõrini ja vist oleks targem lahku minna. Ma hakkasin nutma. Ütlesin, et me pole ju koos olnudki. Ma olin aasta aega selle suhte nimel pingutanud ja teinud lõpuks kõik nii, nagu tema tahtis! Ja nüüd ta lihtsalt ütleb, et tal on kõrini.

Me proovisime veel mitu kuud koos elada, aga siis ükskord ma korjasin oma asjad kokku ja kolisin ajutiselt ema juurde. Kui oma viimase kotiga lahkusin, ütles Rain, et ta väga armastab mind. Et võtame mingiks ajaks aja maha ja siis hakkame uuesti koos elama. Mina ütlesin, et mina armastan teda ka.

Tegelikult ta ei kirjutanud ega helistanud mulle enam kunagi. Ma imestasin, et tundsin üksi jäädes masenduse asemel pigem kergendust. Järelikult olin ikka suure pinge all elanud. Ja samas kogu see püüdmine talle nii väga meeldida oli ikka asjatu.

Siiski kohtusime me hiljuti. Nägin teda ühes suures pubis, kus me koos sõbrannaga olime. Sellesama sõbrannaga, kes soovitas mitte mehele liiga peale käia. Rain tuli juttu rääkima. Ta kiitis, et tal läheb palju paremini kui varem ja näitas ühe oma laudkonna naise peale, et see on tema viieteistkümnes elukaaslane. Ma tundsin veel suuremat vabanemise tunnet kui pärast lahkuminekut."