Mida naised tahavad?
Mehed ei oska mõtteid lugeda. Üllatus-üllatus! Ta ei saanudki mu vingus näost aru, et tahan õhtul temaga välja sööma minna! Kuidas see võimalik on, et ta aru ei saanud, ma koristasin parajasti ju hommikusöögilauda ja ohkasin raskelt, kui ta küsis, kas hüppab pärast tööd poest läbi, et süüa osta. Mis siin aru saada!
Pealegi peaks ta ju teadma, kui suur kopp mul on ees igaõhtusest söögitegemisest, nõudehunnikutest ja laste söötmisest, keda tuleb imetrikkidega sööma meelitada. Ta pidi ju aru saama, aga ei tahtnud, ei hoolinud, ei viitsinud hoolida…
Stopp! Kes on eales selle vastu huvi tundnud, kuidas asjad meeste peas käivad, see teab, et sellist järeldusteahelat ükski mees moodustada ei suuda. Ka kõige hoolivam mees mitte. See käib talle üle mõistuse.
Tema ise näiteks ei looda samuti, et sina peaksid tema ohkest midagi muud otsima kui sügavat hingetõmmet. Tõsi, mehed sageli ei teadvusta oma tundeid ega oska neid väljendada, kuid millegi lihtsama ja praktilisema suhtes pole nad nii suu peale kukkunud.
On siis nii raske öelda, mida parasjagu tahad? Öelda otse, selgelt, keerutamata ja asjalikult?
On jah. Pagana raske. Sest peamiselt tahavad naised, et mehed neid mõistaksid. Et nad saaksid aru, mida naised tahavad, ilma et seda neile puust ja punaseks ette tehtaks. Ilma et seda välja öeldaks. Nagu näha, on see nõiaring.
Näites loo alguses soovis naine küll väljas õhtust süüa, kuid ka seda, et mees saaks aru, miks ta seda tahab ja vajab, ühesõnaga tunnustust tubli ema ja perenaine olemise eest. Kui naine ütleks: lähme täna välja sööma, läheks nad ehk küll ja naine pääseks üheks õhtuks köögiorjusest, kuid see kõige tähtsam, tunnustus, jääks saamata. Sellepärast oli talle väga vaja, et mees mõistaks teda sõnadeta.
Võib-olla püüdis naine olla isegi nii hea ema ja perenaine, et ei julgenud endalegi tunnistada, kui kõrini tal kõigest on ja kui väga ta kas või ühte restoraniõhtut vajab. Sel juhul soovis ta lausa, et mees mõistaks ja väljendaks seda, mida ta ise ei julgenud isegi mitte selgeks mõelda ja teadvustada.
Kuidas leppida sellega, et niisugused soovid on päris utoopilised? Kui sa ise isegi ei tea, mida tahad, kuidas saab siis keegi sulle seda pakkuda?Ja kui tead, aga ei taha välja öelda, sest pead loomulikuks, et mees mõistab — ta peab ju mõistma, see on ju igaühele selge, see on enesestmõistetav…
Jah, sulle küll, aga sinu mehele mitte. Ta ei oska ennast sinu olukorda panna, järelikult ei suuda jälgida sinu mõtete loogilist kulgu. Mees üldiselt eeldab, et sa ütled, kui midagi on valesti või halvasti, mitte ei ohka kunstipäraselt ega vihja muul sellisel moel, mis on mehele nagu hiina keel.
Niisiis peaks kõigepealt iseenda vajadustest ja tahtmistest aru saama. Kui need selged, tuleb kurvastusega leppida tõsiasjaga, et mees neist üldjuhul enne teada ei saa, kui sa talle ei räägi. Ja siis tuleks moodustada üks korralik lause.
Meie loo näite põhjal võiks see olla umbes selline: tahaksin täna minna välja õhtust sööma, ja tahaksin, et sa tunnustaksid minu tööd perenaisena. Lause teine pool kõlab naljakalt, nagu mingist suhtlemisõpikust võetud. Võin aga kätt südamele pannes kinnitada, et kõik need harvad korrad, mil olen suutnud meesolevustele oma emotsionaalsed soovid sõnastada, on toonud kaasa ülimeeldiva üllatuse.
Mehed suhtuvad sellisesse soovi asjalikult, nagu oleks vaja rehvi vahetada või midagi muud sellist. Ja pakuvad lahendusi. See on nende loomuses. Ainult et sobiv lahendus tuleb ikka sul endal välja valida. Ja siis juhendada teda selle rakendamisel.
Muidugi on alati ka teine ja lihtsam võimalus — pidev hala, et mees ei mõista ja ei hooli.
Naised tahavad tunda, et mees neist hoolib, ja mõtetelugemine oleks nagu hoolimise oluline tunnus. Kuid kuni mehed seda alles õpivad, teeks äkki suu lahti ja ütleks neile, mida me tahame? Ja ka seda, et olgu valmis: viie minuti pärast või hiljemalt homme tahame juba midagi muud…
