Mida see tähendab? Petsin meest tema sõbraga, aga ta käitub, nagu teda ei huvitakski!
Sõber leidis omale uue naise, kellega ta koos elama hakkas. Mõnda aega hiljem sain minagi omale elukaaslase. Juhuse tõttu sattus selleks endise silmarõõmu hea tuttav, kes oli minust pööraselt vaimustuses. Samuti erinevalt minu flirdikaaslasest vägagi huvitatud püsisuhtest. Peale poolt aastat tutvust alustasime kooselu.
Möödus poolteist aastat. Minu endine silmarõõm ja mees said endiselt hästi läbi ja ta oli meie majas sage külaline. Ka mina suhtlesin aegajalt sõbra naisega. Olime kõik omavahel head tuttavad. Isegi oma sünnipäeva tähistades kutsusin nad kohale. Ent see sõbralik fassaad lagunes üsna ruttu peale üht piinlikku intsidenti.
Sünnipäeva tähistades unustas mu enda elukaaslane minu täitsa ära ja lobises terve õhtu oma semudega. Suurest pahameelest või sellel hetkel juba sügavast ükskõiksusest hakkasin viina sisse lahmima. Kaotasin igasuguse enesekontrolli ja amelesin oma endise kireobjektiga elutoa diivanil. Külaliste ees.
Peale sünnipäeval aset leidnud kirehoogu hakkas mu sõber minuga uuesti aktiivsemalt flirtima. Ma poleks ise kunagi teinud esimest sammu tema võrgutamiseks. Tõsimeeli arvasin, et ta on uue naisega õnnelik ja armastab teda. Olin üllatunud kui ta oli oma naist nii lihtsalt valmis petma.
Tema meelest polnud see petmine, sest seksini asi ei läinud. Kus lõpeb piir eelmängu ja seksi vahel? Mina ei tea. Igatahes tundsin, et mina küll petan oma praegust elukaaslast. Ma polnud selle üle uhke, aga igasugused instinktid said minust võitu. Ma lihtsalt tahtsin seda meest nii väga.
Kui kaine mõistus kohale jõudis, teadsin, et olukord peab lõppema. Ma ju armastasin oma meest ja ei oleks tohtinud talle niiviisi haiget teha. Samuti mind häiris, et teine petmisosapool käis rahulikult meil edasi külas. Külma närviga suhtles ta minu mehega. Nagu meie vahel poleks vahepeal midagi juhtunud.
Rääkisin mehele, mis toimunud oli. Ta oli väga rahulik. Kirjutas kogu olukorra minu nooruse lolluse kraesse ja asi sinnapaika jäi. Semuga, kes mind salaja kabistamas oli käinud suhtlemist ta ei lõpetanud. Neil oli küll väike jutuajamine stiilis — kas see on tõsi, mis teie kahe vahel juhtus. Mida nad omavahel rääkisid, seda ma ei tea.
Paraku olukorrast elukaaslase teavitamine olukorda ei muutnud. Ikka leidis aset vaikset nahistamist. Olin nõrk ja poleks pidanud laskma sellel toimuda aga see mees tõesti mõjus mulle relvitukstegevalt.
Viimase abinõuna olukorra peatamiseks rääkisin sõbra naisele, mis toimunud oli. Ma tõesti ei lootnud, et nüüd saan sellest naisest lahti ja kutt ütleb mulle, et armastab ikkagi mind. Põhieesmärk oli ikkagi suhtluse lõpp minu ja mu elukaaslasega, et me mõlemad saaksime oma eludega edasi minna.
Sõbra naine reageeris väga tugevalt minu ülestunnistuse peale ja viskas mehe kodunt välja. Tema tuli meie juurde haavu lakkuma ja mu elukaaslane lohutas teda ja üritas asja siluda. Minu peale oli elukaaslane vihane, sest tema sõnul olin sõbrale käki kokku keeranud.
Ta andis ka oma parima, et tolle naisele telefonitsi selgeks teha, et tema mees on kire või nõrkuse tõttu apsaka teinud. Mis toimis ja päev hiljem lubati patune koju tagasi.
Mina olin suures hämmastuses mehe reaktsiooni peale kohe sõpra asuma kaitsta ja mind süüdistada selles, et mina olen tema semu elu ära rikkunud. Kuigi see teema lahtus ja ta pole sellele rohkem tähelepanu pööranud.
Mind natuke ikka närib see seik. Ma ei suuda aru saada, miks ta just nii reageeris. Ja miks ta jätkab sõprust jätkab semuga, kes ei löönud risti ette, et sõbra naisega vallatleda?
Kas tõesti on sõbrad tähtsamad kui oma naine? Kui keegi oskab, siis palun aidake selgust leida.
