Mida vaikimine tegelikult tähendab?
Naised, mehed, lapsed, sõbrad ja äripartnerid lõpetavad suhtlemise erinevatel põhjustel. Millistel siis?
Lapsed. Lapsed ei ole alguses vait. Väikelapsed püüavad karjumisega endale tähelepanu juhtida. 5-aastased „miksikesed” esitavad peaaegu iga minut uue küsimuse.10-aastased õpivad end kollektiivis väljendama.15-aastaseid hakkavad huvitama juba globaalsemad teemad: „Kes ma olen? Kellega ma olen? Milleks olen võimeline?” Ka need küsimused esitatakse häälega. Noorukid vaikivad vaid siis, kui täiskasvanud hakkavad neile peale sundima „õigeid” vastuseid. Kellega tuleb sõbrustada, mille poole püüelda, millele aega raisata, kuidas oma armastust väljendada, eriti armastust vanemate vastu … Iga nooruk kuuleb neid isa-ema „retsepte kogu eluks” palju kordi päevas. Ning ainus viis psühholoogiliselt terveks jääda on peita end vaikimise seina taha.
Esimene vaikimise põhjus on enesekaitse võte pealesurutud arvamuste, otsuste ja hinnete eest. Seega on see püüd kaitsta oma identiteeti.
Mehed. Üsna tavaline on olukord, kus temake räägib, tõstab häält, solvub, nutab ja räägib uuesti. Tema aga pomiseb midagi enda ette ja teeb oma toiminguid edasi. Vahel püüab mees nõu pidada, toetust ja heakskiitu leida. Eks pere ole ju see, kus on tähtis, et kõik laabuks ja oleks kooskõlastatud. Paraku algab aga selle asemel mäng, mille tinglikuks nimetuseks on: “Kes viimase sõna ütleb, sellel on ka õigus”. Naine lülitab tööle kogu oma näitlejameisterlikkuse ning ilukõne ande, et lüüa vaid temale arusaadavaid „märke” mehe teadvusse. Ja kui mees üritab esialgu reageerida nendele „märkidele”, siis aja jooksul ta entusiasm saab otsa. Ta eelistab teha vaikides seda, mida peab vajalikuks.
Teine vaikimise põhjus on katse saavutada oma eesmärk, seejuures hoiduda allumast teiste provokatsioonile. Sel juhul on vaikimine viis hoida alles oma isiklikku aktiivsust.
Naised. Vaikiv naine on pigem anekdoodi persoon, mitte igapäevane reaalsus. Ent siiski oskavad naised vahel ka vaikida. Miks laste üleastumistest teavad enamasti emad, mitte aga isad? Miks räägib naine just sõbratarile oma muredest-rõõmudest, mitte aga oma isiklikule mehele? Seda mitte seetõttu, et ta lihtsalt peab mingit tähtsat infot jagama. Ei, naine lihtsalt peab jagama oma mõtteid, seisundit, emotsioone. Sellisel foonil kasvavad üles ka lapsed. Et teada saada, mis nendega toimub, peab olema nende emotsionaalse ruumi osa. Kui valida teistsugune positsioon — emotsionaalse eemaldumise positsioon — siis on suur tõenäosus kaotada kontakt nendega, kellest on eemale tõmbutud.
Kolmas vaikimise põhjus on säilitada oma emotsionaalse tausta ohutus. Sel juhul saab vaikimisest vahe „omade ja võõraste” vahel.
Sõbrad. Stereotüüpne ettekujutus meeste sõprusest eeldab vaikimist, naistel aga vastupidi — lobisemist. Kui aga mees vaikis sõprade ees millestki sellisest, mida poleks tohtinud varjata? Ja kui naine jutustas edasi kõik kuulujutud? Siis oleks vist pidanud tõesti vaikima. Aga kas see oligi sõprus?
Sõpruses tuleb osata ka vaikida. Tuleb osata rääkida, kui vaikimine võib olla reeturlik. Sõprus on eelkõige nende avameelne dialoog, kes üksteist usaldavad. Ning vaikimine on vaid mõned pausid selles dialoogis.
Äripartnerid. Kui tahad partnerit intrigeerida lõpuni välja ütlemata infoga, siis vaiki. Kui tahad provotseerida mõtlematutele tegudele, rõhuda valusale kohale, lisada tähtsust vähetähtsale — vaiki samuti. Ning lõpuks, kui sa lihtsalt ei soovi demonstreerida oma isiklikku seisukohta — vaiki taas. Vaikimine äriasjus kaotab esialgse tähenduse, mis oli pausil dialoogis. Suhtlemisinstrumendi asemel muutub see manipuleerimisinstrumendiks — intriigi tekitamiseks, salatsemiseks, olukorra pingestamiseks, oma tähtsuse rõhutamiseks.
Vaikimine äris on aktsepteeritav vaid kui infosignaal selle kohta, et rääkida pole millestki. Kui vaja, tuleb rääkida, kui vaja -vaikida.
Armsamad. On tavapärane kuulda: „Ta kannatas vaikides”. Ürita aga vaikides nautida armastust! Ilmselt see ei õnnestu. Me võime seitsme luku taha peita oma valu. Ent äärmiselt raske on sinna peita oma õnne ja armastust. Säravad silmad reedavad. Naeratus suunurkades muutub naeruks. Vaikiv armastus on pigem kaunis metafoor, mitte reaalsus. See, kes on veendunud, et tema saatuseks on armastada vaikides ja märkamatult, ehk armastab rohkem oma isiklikke kannatusi. kui teist inimest.
Vaikiv armastus on pilet avarusse, mis on täidetud kannatustega. Isegi siis, kui inimene omandab selle pileti alateadlikult, on talle 100%-liselt kindlustatud kannatused.
Kõige hävitavam vaikimine on vaikimine vastuseks otsesele küsimusele. See on vaikimine keerulises olukorras, kui on tarvis enda peale vastutus võtta. Ning pole üldsegi oluline, millises elu sfääris nii toimitakse. Tulemus on tavaliselt alati negatiivne. Peab ikkagi arvestama sellega, et inimesed eelistavad rohkem ausat „eid”, kui arglikku vaikivat „võib olla, millalgi …” koos valede lootuste ja purunenud illusioonidega.
