“Abikaasad annavad teineteisele tõotuse aidata teineteist kogu elu jooksul: “heas ja halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses.” Kuni surm teid lahutab. Kui mees jääb surmani töötuks, peab naine teda surmani ülal pidama. Ja niisamuti ka mees oma naist, kui naine ülalpidamist vajab (mis ongi mehe ülal pidamisest palju sagedasem). Ilma mingite tingimusteta ega tähtaegadeta. Abikaasal on loomulikult õigus öelda oma teisele poolele, et ta rohkem panustaks ja püüaks. Kuid see ei vabasta kedagi tema enda kohustustest.” -kogu elu

“Vot mina olen küll siis Naine suure N-tähega. Mees on juba aastaid töötu, no ei leia erialast tööd peale koondamist. Meil on 4 last, keda ka vaja koolitada. Samas on majalaen ja autoliising.
Patsutan endale rinnale: “Olen tõesti kangelane. Käin 8-10 tundi päevas tööl, siis külastan toidupoodi, et vajalik toidukraam koju tuua, valmistan õhtusöögi ja järgmiseks päevaks lastele lõunasöögi, kui koolist tulevad, ennem, kui magama lähen veel korrastan majapidamist ja uurin, et kas lastel on kõik õpitud.
Maksud lähevad minu palgast. Kallis kaasa ei saa enam ka töötukindlustust ega ka töötu abiraha. Kuidagi moodi tuleme ots-otsaga kokku, kuid… Ma armastan teda, vist liiga sinisilmne, peaks teise nüüd maha jätma, uue valima!? Aga kes toetas mind siis, kui mina koolipingis alles istusin ja enda kõrgharidust omandasin, või siis, kui lapsed veel pisikesed olid ja mina nendega kodus olin. See oli minu kaasa! Ei küsinud ta mult söögiraha ega üüriraha. Polnud kunagi isegi vaidlusi ega probleeme selle koha pealt.
Nüüd, kui minu kaasa on töötu ning lugematud püüdlused samaväärsele ametile saada on luhta jooksnud, toetan mina oma kaasat. Tingimusteta!” -Naine suure N-tähega