Miks kardame end kallimale lõplikult avada?
Mineviku jõud
Meie soovid astuvad keerulisse dialoogi teise inimese soovidega. Kahe tunded on alati kohtumine mõlema poole isa ja ema kujudega. Kohtumine elustab meis selle, mille oleme oma vanematelt pärinud — meie esimesed emotsionaalsed sidemed, püüd ühtesulamise poole ja selle võimatuse tunnetamine. Kui vanematel olid ebastabiilsed ja pingelised suhted, nad petsid pidevalt teineteist või olid alailma lahutuse äärel, siis nende täiskasvanud lastel võib nii teadlikult kui ka alateadlikult olla hirm usaldada uut kohtumist, sest nende meelest lõpeb kõik niikuinii krahhiga. Selliste inimeste suhetes on küll olemas koht õrnusele, ometi ei muuda nad oma elu ega ka iseennast.
Avada oma intiimset maailma on eriti raske sellel, kes polegi suutnud oma vanematest eralduda. Näiteks ei suuda täiskasvanud naised luua suhteid, kartuses lõhkuda alateadvuslikku sidet oma isaga. See tahtmatus ei allu meie kontrollile — me valime lihtsalt neid partnereid, kes meile juba algselt ei sobi, säilitamaks ustavust ühele oma vanematest. Üksnes seda tõika endale teadvustades on võimalik leida endale vääriline partner.
Vaid siis, kui ütleme lahti väärast ideest , milleks on alateadvuslik truudus oma vanematele, mis tegelikult mürgitab meie isiklikku elu, suudame oma ellu vastu võtta väärika inimese, omandame uue energia ja tunnetame oma soove. Nii vabaneme mineviku ebaõnnestumistest, pettumustest ja draamadest. Kui seda aga ei juhtu, kordame lõputult juba läbitut või siis tabab meid täielik lootusetus.
„Ma loon üha uusi romaane, kuid lahkumine oma esimesest partnerist oli nii valus, et nüüd eelistan piirduda vaid flirdiga”, räägib 30-aastane Leen. „Need suhted ei haara täielikult kaasa, selle eest ei tee ka haiget. Tõsi, mind jälitab pidevalt tunne, et varastan iseendalt, et midagi tähtsat läheb mööda”.
Iga isiklik lugu on kordumatu, ning sõltuvalt mineviku läbielamistest võib see tõugata meid teise juurde või, vastupidi, muudab võimatuks igasuguse avameelsuse. Suhetes pettununa kardame valu kordumist ja väldime uute sidemete sõlmimist. Samas, kui vaatamata mineviku haavadele on meie alateadvuses ülekaalus hirm üksinduse ees, teeb see meid närviliseks ning ärgitab viskuma kellegi embusesse.
Kui partner meenutab meile inimest, kes kunagi oli meie jaoks väga tähtis, võib see olla üheks püünise märgiks, surnud ringiks, kust ei leia väljapääsu. Sellist sarnasust ei tuleks võtta positiivse signaalina. Pigem vastupidi — see on põhjus olla eriti tähelepanelik ja ettevaatlik ning esitada endale ebameeldivaid küsimusi.
Teine, täiesti teine?
Ja ometi soovime nii väga armuda. Me unistame romaanist ning otsime kõikjalt oma kire objekti. Ent asjatult…
On täiesti võimalik, et kui täiskasvanud me ka poleks, kui rikkad isiklike kogemuste poolest, hoiame oma alateadvuses kramplikult kinni kauni printsi või hea võluri ideaalkujust. Ning tahtmatult kanname selle üle tavalise sureliku peale (kes ise ka oleks valmis unistama meist kui oma ideaalist). Just seetõttu on nii loomulikud meie lapselikud fantaasiad sellest, kuidas Tema teeb meid terveks, kaitseb, tõstab pjedestaalile ning saab meie inspiratsiooni allikaks. Need fantaasiad on lähedased meie püüdega „jõuda tagasi koju”, sinna, kus me põdesime oma Oidipuse või Elektra kompleksi.
Ent me oleme ikkagi inimesed, kes oma hingesügavuses igatseme üliinimest — seda TEIST. Kui oodata, et see Teine vabastab hirmudest ja õudustest eluteel, siis tähendab see, et me kaldume kõrvale oma maa peal olemise peamisest põhjusest… Vaid siis, kui otsustame vabastada selle Teise oma isiklikest ootustest, võime teha tema jaoks maksimaalselt võimaliku — armastada teda.
Kui alateadvuslik püüd ideaali poole on ületatud või kasvõi meie poolt lihtsalt teadvustatud, tuleb hirm reaalse inimese ees. See hirm mõjub kolmel tasandil — reaalsuse (kuidas ma pean tema juurde minema, kuidas temaga käituma?), kujutluse (järgmisel korral ütlen seda ja pakun välja seda) ning lõpuks fantaasia tasandil (ta tekitab minus teatavaid mälestusi, soove…).
Kõige parem on siiski olla siin ja praegu, oma isiklikus kehas, andes endale aru oma tundmustest. Tekib ju ikkagi mitte ainult vestlus kahe alateadvuse vahel, vaid ka kehaline dialoog. Kahe intellekti ja kahe emotsionaalse seisundi suurepärane kohtumine võib jääda viljatuks, kui me ei tunne teist ka füüsiliselt: tema lõhna, tema nahka, tema hingamist. Tuleb oma kehale anda võimalus väljendada oma arvamust, teatada meile midagi tähtsat. Seega tuleb meil kasvõi hetkeks loobuda kontrollist, unustada oma ootused või kartused, oma ranged kriteeriumid ja selged ideaalid. Tuleb lõdvestuda ja lihtsalt kuulatada ennast.
Hirm käib alati kaasas uue kohtumisega ning segab meid ennast avamast. Hirm tekitab uudishimu — kes see teine ikkagi on? — kuid lämmatab ka teadmatusega, äratab vaimustust… ja tapab romantilisi puhanguid.
Mitte ainult hirm ei sega meid otsimast teist ja avanemast temaga kohtumisel, vaid ka nartsissism — iha olla koos inimesega, kes võtaks meid tingimusteta vastu ning peaks isegi meie puudusi väärtusteks.
Eriti tugevaks muutub see soov tänapäeval, kui püüame nii väga olla ideaalsed kõiges — töös, intellektuaalsuses ja suhetes. Selline täiuslikkuse iha segab aga lubamast teist inimest oma intiimsesse maailma.
Samas tuleks ikkagi riski peale välja minna! Sest tõeline kohtumine on suur kingitus: me mitte lihtsalt ei õpi tundma teist inimest, vaid avastame terve universumi. Tõeline tunne muudab meie elu, ning see muutus ei toimu mitte üksnes väliselt, vaid ka meie sees.
Me ei sula ühte teisega ega neela teda ka alla. Me loome koos uue ruumi seal, kus puutuvad kokku kaks kordumatut isiksust. Me unustame omad harjumused ja eelarvamused, me saame olla spontaansed ning omada tunnete ja emotsioonide värskust.
Ja peamine — tundes teist, me võime lõpuks näha tõelist (paremat) ennast. Seda ennast, kes osutub meie jaoks kõige olulisemaks üllatuseks uutes suhetes.
