Miks loodavad naised ühist tulevikku mehega, kes neile seda lubanudki pole?
Nooremana hämmastavad mõned lood nagu rohkem, kuid vanemaks saades tuleb tõdeda, et situatsioonid kipuvad korduma. Sünnipäeval maha jätmine? Ilmselt teab iga naine nimetada vähemalt kahte sõbrannat, kellega on nii tehtud. Mees magab sinuga käimise ajal ka sinu parima sõbrannaga? Taaskord, ilmselt teab iga naine nimetada kahte sõbrannat, kellega nii tehtud. Soomes ehitamas käival mehel on kaks peret? Hea küll, kui ise ei tea kedagi sellist, siis mõnel tuttaval ikka tuttav on. Põhiline, mis naisi õigustatult närvi ajab, on see, kui mehed valetavad eluliselt oluliste asjade kohta ning kui naised lõpuks tõe teada saavad, siis on neil tunne, et on valeliku inimese peale oma aega raisanud. On täiesti mõistetav, et naisi ajab vihaseks see kui keegi röövib su elust aastaid sind pettes ja valetades.
Aga mis siis, kui mees on kohe alguses aus? Minu mõned sõbrad on sellised. Toredad poisid, aga ei ole olnud valmisennast noorelt ainult ühe naisega siduma, või lihtsalt liialt siduma. Nad on valetamisele eelistanud ausust ning selle suhte alguses naisele ka välja öelnud. Üllataval kombel on naised alguses öelnud, et kõik on hästi ja nii sobib. Maha ei ole neist alguses selle info peale kedagi jäetud. Rahulolematuks on muutunud mõne aja möödudes (tavaliselt u aasta) aga kõik. Tundub, et jutt on läinud nagu kurtidele kõrvadele. Ka kõige vabameelsem naine passib kinnisvarafoorumites ja vaatab suuremate korterite üürihindu või kurdab mehe sõbrannadele, et miks inimene, kelle juures ta nii tihti ööbib, ei ole palunud tal enda juurde päriseks kolida.
Kuigi ma naistest saan veidi aru. Kui tunded on suured, siis tahaks ju ikka koos olla ja ühist tulevikku planeerida, kuid samas tuleb respekteerida mehe soove. Oma tuttavate puhul olen näinud, et mehed lihtsalt ei ole olnud veel valmis ka kellegi teise ees vastutama. Nad soovivad teha kas karjääri või lihtsalt tunnevad, et ei taha veel ühe ja kindla välja valimisega kiirustada. Naiste suhtes veidi ebaõiglane, kuid samas — mees ei ole kunagi valetanud. Ta on öelnud enda tingimused ja naine on ta sellisena valinud. Miks siis loodab naine, et mehe nägemus mõne kuu jooksul muutub?
Mõni aeg veel ja äkitselt on alguses vabameelsena alanud suhtes tülid ja süüdistamised. “Miks sulle siis ometi ei kõlba minuga kokku kolida? Kas sa petad mind?“ jne. Kusjuures, tihti mehed ei petagi, nad ei ole lihtsalt selliseks sammuks veel valmis. Kunagi küsisin naiste seltskonnas just taolise arutelu ajal, et miks meie sõbra uus naisterahvas teda rahule ei jäta. „Iga mees ei taha esimese paari kuu pärast kokku kolida ja lapsi saama hakata. Minu meelest on täiesti vale meest süüdistada, teda tuleks pigem tunnustada, et ei raja suhet ebakindlusele ning ütlevad asjad ausalt välja,“ arvasin mina. Naised vaatasid mulle aga suurte silmadega otsa ja arvasid, et aga no suhe peab ju kuhugi liikuma ja ei taha ju kellegi järel oodata, kes äkki kunagi ei tahagi abielluda või pereelu elada. „No niiviisi sundides ta seda ka ju teada ei saa,“ kehitasin õlgu, ja nii läkski. Muidugi sellel korral.
Hiljem on elu näidanud, et pealesurumine vahel ka aitab. Umbes ühel korral viiest olen näinud, et mees annab survele järgi ja kolitakse kokku. Need suhted ei ka õnnetud olnud. Nii et võib ka hästi minna. Usun, et seda juhtub siiski pigem harva.
Nii tundubki mulle, et paneme ka ise mehed väga keerulisse olukorda. Ühest küljest tümitame neid selle eest kui nad meile valetavad, ent teisest küljest — kui mehed tõtt räägivad, siis mingi osa naistest eelistab elada pigem enda välja mõeldud reaalsuses ja süüdistada mehi selles, et ei tehtud nii nagu naisele meeldiks. Seega eelistan jääda nende meeste poolele, kes respekteerivad naist nii palju, et räägivad tõtt.
