Miks ma pean pidevalt oma mehe elu pärast kartma?

Olen üks neist naistest, keda tõmbab tugevate, mehiste ja elujanuliste meeste poole. Leidsin ühe sellise enda kõrvale kaks aastat tagasi ja me mõlemad saime hetkega aru, et oleme teineteisele õiged. Pool aastat hiljem kolisime me juba kokku. Ma teadsin algusest peale, et Mikule* meeldib ekstreemsport, kuid kui me koos hakkasime olema, siis sõitis ta vaid vahel hobikorras krossi ja katsetas paari sõbra tsikliga. Ühel hetkel hakkas ta aga üha uusi väljakutseid otsima ja mina olen lihtsalt suures õuduses ja kätega peast kinni hoides pealt vaadanud.

Päev enne meie esimese aasta täitumist kukkus Mikk krossi sõites nii õnnetult, et ta õlaliiges oli paigast, seljale tehti mitu õmblust ja üks külg valutas terve nädala. Ma tohterdasin ja lappisin teda ning hoiatasin, et selline asi ei tohi küll enam korduda. Mikk aga ainult muigas selle peale ja ütles, et tegijal juhtub. Isegi ta sõbrad pigem nöökisid kui muretsesid.

Siis sõitis ta samade sõpradega välismaale, niisama meeste reisile. Teadsin, et nad külastavad ka mägesid ja arvasin, et mehed tahavad lihtsalt natuke matkata, kuid lennujaama läksin vastu sinise silma ja sõna otseses mõttes lõhkise ja kokku lapitud alahuulega mehele — kutid otsustasid kayaki sõidu ära proovida ja ehkki nad ütlesid, et instruktor oli kaasas ja juhendas neid õigesti sõitma, olid nad õnnetult vastu kive kummuli läinud. Samas olnud sõber pääses kerge muhuga, aga minu mees sai järjekordsed armid.

See kõlab juba nagu mingi komöödia ja ma tean seda, aga nüüd avastas Mikk enda jaoks ka langevarjuhüppe ja vaatamata minu keelitustele on ta seda juba neli korda(!) teinud. Mida mina sel ajal teen? Värisen ja higistan kodus, palvetan, et mu mees vastu maad ei lendaks.

Ma ei saa aru, miks on meestele selliseid asju vaja? Kas oma adrenaliini ei saaks kuidagi ohutumalt kätte? Ma ütlesin Mikule, et mul on nii raske olla koos inimesega, kes oma elu pärast ei karda — kuidas ma peaksin sünnitama lapse mehele, kes ei pruugi talle isegi kauaks isaks jääda, sest läheb mägedesse end surnuks kukkuma või ma ei tea mida veel…

Ekstreemsportlasi on palju ja mind väga huvitaks, kuidas tunnevad end teiste selliste meeste naised. Kas olete juba leppinud ja mu hirm on asjatu või on see miski, millega ei peakski leppima...