Tee kujutlustes selline katse: jalutad Raekoja platsil ja märkad äkki, et hulk rahvast on kogunenud ühe maas istuva inimese ümber. Proovi paarikümne sekundi jooksul kokku lugeda, kui mitu võimalust sa suudad välja mõelda sellele, mis toimub. Kas sa näiteks mõtlesid, et seal istub Jürgen Veber, kes teeb järjekordset trikki? Kui jah, siis arvesta, et sellel on tegelikkusega täpselt sama vähe pistmist kui kõigil ülejäänud variantidel.
Vaata ennast sellistes situatsioonides kõrvalt — sa märkad kohe, et kui toimub sündmus, mille kohta sul ei ole piisavalt infot, siis hakkab su meel ise välja mõtlema kõikvõimalikke seletusi.

Sinu selgitus ­= tema iseloom

Täpselt sama mehhanism käivitub, kui võõras noormees silmitseb sind kohvikus; kui sõber ei võta paar päeva telefoni, laps jookseb koju jõudes sõna lausumata oma tuppa või elukaaslane jääb arusaamatult kauaks tööle.
Mis juhtub sinu peas? Sa hakkad väljamõeldud selgituste põhjal nende inimeste kavatsuste ja iseloomu kohta ka kaugemaid järeldusi tegema. Sellele nähtusele on psühholoogid nimetuseks pannud atributsioon.

Esmakordselt näitas laiemale avalikkusele atributsiooni olulisust Austria psühholoog Fritz Heider juba 1958. aastal, andes inspiratsiooni sadadele uurijatele.
Mille poolest siis atributsioon meie igapäevaelus nii oluline on? Esiteks: iga inimene tegeleb atributeerimisega pidevalt, tõenäoliselt sadu kordi päevas. Teiseks on väga vähesed sellest fenomenist teadlikud ja veel vähem on neid, kes suudavad seda enda juures teadvustada ja sellega igapäevaelus arvestada. Kolmandaks mõjutab atributsioon olulisel määral seda, millised on meie suhted teiste inimestega.

Loe pikemalt ajakirjast Psühholoogia Sinule!