Miks me tunneme tugevat tõmmet just ühte kindlat tüüpi inimeste poole?
Mõnikord on raske mõista, mis meid just selle konkreetse inimese puhul nii väga köidab. See on alateadvus, mis meie otsuseid langetab. Tõenäoliselt meenutab ihalusobjekt meile kedagi me varajasest lapsepõlvest. Ta on sarnane kellelegi, kes mängis me kujunemisaastatel me elus tähtsat rolli ja aitas meil saada just selliseks, nagu me täna oleme. See võib olla su ema või isa, keegi sugulastest või vanemate lähedastest sõpradest. Tihtipeale on need mällu jäänud kujutluspildid segu lapse fantaasiast ja reaalsusest. Seostame neid siira ja lapseliku armastusega, mida me mõistsime ja kogesime siis, kui olime alles päris pisikesed. Kui juhuslik inimene äratab meis need soojad mälestused oma esimestest ja kõige tähtsamatest suhetest, ei suuda me tema suhtes ükskõikseteks jääda. Ta tekitab meis huvi, elevust ja põnevust ning suure tõenäosusega varsti ka armume temasse.
Ka halvad mälestused lapsepõlvest mõjutavad
Psühholoogias on levinud arvamus, et valime endale partneriks kellegi, kes on meie ühe vanema parem versioon. Ta meenutab meile küllaltki palju oma vanemat ja seetõttu oskame temaga suhelda ja toime tulla. Samas on ta vanemast ka täiesti erinev, mis tundub meile tore ja vahva ning põnev.
Psühholoogid on veendunud: kui sa ei saanud oma emalt või isalt lapsepõlves piisavalt armastust ja hellust, püüad sa seda puudujääki kompenseerida oma paarisuhtes. Valime enda kõrvale kellegi, kellest usume, et ta suudab meie lapsepõlves saadud haavad parandada. Oma partnerilt loodame saada kõike, millest lapsepõlves puudust tundsime: hellust, armastust, tähelepanu, turvatunnet, imetlust, enesekindlust, tunnustust jne.
Oma kallimaga koos olles tunnemegi seetõttu, et oleksime justkui koju jõudnud. Tunneme, et suudame neid täielikult mõista, nad täiustavad meid ja pakuvad meile emotsioone, mida me oleme alati igatsenud, kuid pole siiani kogenud. Valime enda kõrvale inimese, kelles on olemas omadused, mida meil endil pole, kuid mida soovime oma igapäevaellu — tema on spontaanne, sina väga tasakaalukas, tema otsustab kiiresti, sinul on vaja järelemõtlemisaega, tema on väga vaoshoitud ja sina impulsiivne jne. Keegi tark on kunagi öelnud, et inimesed on nagu pusletükid: kus ühel on väljaulatuv tükk, on teisel selle kujuga sobituv süvend.
Kas vastandid siis tõesti tõmbuvad? Mitte nii väga!
Kuigi see ütlus on väga levinud, ei paista sel suuremat tõepõhja all olevat. Jah, teatud vastandlikkus on väga vahva, kuid põhiasjades peaksime partneriga siiski sarnased olema. Eriti tähtis on sarnasus neis kolmes asjus:
Esiteks — temperament. Kui naine on tulesäde, ei saa ta enda kõrvale valida meest, kes on vaikne lambuke.
Teiseks — avatus. Kaks väga reserveeritud ja vaoshoitud inimest suudavad teineteist paremini mõista kui paaris, kus üks on väga avatud ja teine väga vaikne.
Kolmandaks — armukadedus. Armukadedad inimesed saava üksteisest väga hästi aru. Nende suhe võib olla kirglik ja tuline, kuid tavaliselt kestab see kauem ja on tugevam kui paaril, kus üks on väga armukade ja teine suhtub sellesse mõistesse leigelt.
Allikas: Brightside
