Lugu siis selline, et oleme mehega koos olnud üheksa kuud, väidab, et armastab ja seda on ka tegudega näha, kuid viimasel ajal on hakanud häirima selline asi, et kui ta sõpradega välja läheb siis mind kunagi kaasa ei kutsuta. Minu jaoks nagu natukene naljakas.

Olen väga seltskondlik inimene ja meeldib suhelda ja oleks tore ka koos mehe ja tema sõpradega vahepeal väljas käia. Oma parimat sõpra pole üldse tutvustanud. Saavad suhteliselt vähe kokku ja siis tahavad omaette olla. Mina ise käin sõbrannadega tihti väljas ja peaaegu alati kutsun teda ka ja kui ei kutsu, siis tema on järgmine päev solvunud.

Seda, et vanematele tutvustaks, seda pole mõtet lootagi. Tema ütles, et see pole tema teema.

Hiljuti sai ka selle teemaks võetud, siis ega ta väga midagi ei öelnud peale selle, et neil omad jutud ja asjad ning ta arvab, et teised tunneks end imelikult, kui sõbrad ilma kaaslasteta ja tema siis oma naisega. Natukene irooniline, sest ühel ta sõbral alati naine kaasas olnud.

Tunnen, et ta hoiab mind nagu mulli sees, oma elu teistest aspektidest eemal, nagu ei tahaks mind kaasata sinna. Ootakski arvamusi, et kas see on siis okei käitumine ja ei tohiks häirida selline asi mind? Et ongi okei, et käime kogu aeg igaüks eraldi oma sõpradega või siis minu sõbrad ja tema. Imelik veel see, et väidab ,et pole sõpra ammu näinud ja tahavad rääkida, aga mida nad seal klubis ikka räägivad, pigem landivad naisi vms.