Miks on kahekümnendates eluaastates noored sügavas kriisis?
Kohtusin hiljaaegu ühe noore tütarlapsega, kes tunnistas, et paljud tema klassikaaslased on olnud sügavas kriisis ja kasutanud juba kooli ajal antidepressante. Tema ise pöördus psühholoogi poole 21-aastasena, olles tõsises kriisis.
Briti noorte hulgas läbi viidud uuringust selgus, et ligi 86% kahekümnendates eluaastates noortest elab läbi sügava, kuni paari aasta pikkuse kriisi. Kriisi põhjusteks on enamasti teravad käärid raha, töökoha ja elukaaslase otsingutest tingitud kõrgete ootuste ja tegeliku elu vahel.
Üritasin pingsalt meenutada, mis mind ennast 15 aastat tagasi veerandsajasena kõige rohkem muretsema pani. Ütlen ausalt: ma ei mäleta. Ei meenu, et oleksin selles vanuses elanud läbi mingit sügavat kriisi. Probleeme oli ikka, kuid ma ei kasutanud nende kohta sõna „kriis”. Isegi vist ei teadnud, mis see on? Minust kümmekond aastat nooremad aga teavad juba päris hästi, mis tähendab sõna „kriis” ja psühholoogilt abi otsimine kahekümnendates.
Aja märk? Mida rohkem me kogeme ja mida enam avaneb ümberringi võimalusi, seda suuremaks muutuvad ootused elu ees ja seda suurem on ka tõenäosus pettuda, kui need ootused kohe ei täitu. Mis kriisi võiks kogeda looduslaps Aafrikas?
Nii nagu väitis Briti noorte kriisiuuringuid juhtinud dr Oliver Robinson, on noorte kriis vajalik tugeva aluspinna loomiseks täiskasvanuelule, tõdeb ka meie seekordse ajakirja kaanetegelane Margit Hakomaa, et ta ei loobuks oma elus ühestki kriisiperioodist, sest kriis on nagu mootor, mis käivitab elus uue õige suuna. Ehk oleks raskel ajal pisutki abi sellest, kui sisendada endale, et kohe-kohe on avanemas uus uks. Või et mustale triibule järgneb alati valge.
