Mehed on patriarhaadi ajastul, st paljude tuhandete aastate jooksul tegelenud peamiselt sõjakäikude, röövretkede ja kaubareisidega ning olid seetõttu kodust väga kaua eemal — pool aastat, aasta, kauemgi veel. Naine jäi lastega maha ja tema pidi hoolitsema selle eest, et nende ühised lapsed kasvaksid inimesteks. See koolitas naist, see oli naise enesekoolitus.
Püütakse väita, et idamaades on naine orja seisuses. See on üks suuremaid arusaamatusi. Kunagi kirjutasin ühe raamatu — see oli enne sõda –, mille pealkiri oli „Abielu ja seksuaalinstinkt“. Siis sai päris palju kordi käidud Kesk-Aasias moslemite seltskonnas. Kui minna usbeki, tadžiki või turkestani asulasse, siis kõigepealt on seal religioossed ehitised, aga kui ääre poole minna, näed põhiliselt müüre. Müüridega on piiratud väikene maavaldus. Müür on küllalt kõrge, nii et sellest ei näe üle, ja seetõttu jääb sisemine elu möödakäijale nägematuks. Müüri sees oli aga naiste võimuala. Kõik, mis oli seespool müüri, kuulus naise valdusesse, st naise käsu alla. See ei paistnud väljastpoolt välja. Mees oli kasvatatud maast madalast tegutsema väljaspool müüri, väljaspool kodu. Naine tegeleb seal põhiliselt selle müürisisesega kuni tänase päevani.
Kui meie liigume kuskil Pirital, Meriväljal või Nõmmel, siis näeme eramurajoonides ikkagi midagi, mis õue peal toimub, kas või seda, kuivõrd hästi see õu korras on. Näiteks Pärnus ei olnud üldse lubatud nii kõrget aedikut ehitada, mille taha sai inimene peitu pugeda. See ulatus põlvist saadik ja mis seal taga oli, oli kõigile nähtav.
Moslemite juures saab naine väga kergesti oma õigusi kaitsta: ta võib igal ajal mullale mehe peale kaebuse esitada. Mees võib ka. Mees võib nõuda lahutust, aga siis ta peab kaasavara tagasi maksma. See on moslemitele väga valus probleem, sest kaasavara lüüakse enamasti läbi ja seda ei ole enam võimalik tagasi maksta — järelikult ei saada ka lahutust.
Kui räägime tänapäevast, siis liigume minu arusaamise järgi väga vales suunas. Naine eksponeerib meil oma seksapiilsust kõigile nähtavalt. Uulitsal. Seksuaalsus on lastud vohama. Seda ei püütagi kammitsas hoida, ei püüta isegi sellist nägu teha. Mida rohkem tütarlaps või daam endale tähelepanu suudab tõmmata, seda enam on ta endale võetud ülesanded täitnud.
Täpselt seesama toimub inimese kehakeeles. Vaadake, kuidas avalikes kohtades püütakse endale tähelepanu tõmmata kehakeelega, mis on aga idamaades tunnistatud täiesti kõlbmatuks.
Idamaades ei ole sellega kunagi tegeldud, seda propageeritud ega lubatud. Käisime abikaasaga Bhutanis. See on India ja Hiina vahel asuv kuningriik, kus on sätestatud mitmenaisepidamine. Kuningal on neli naist ja seal riigis — riik on Eesti-suurune, elanike arv ka vist umbes sama suur — ei näe mitte kunagi ja mitte kusagil meest ja naist koos. Naisi ja mehi näeb tänaval küll, aga naised on grupis ühel pool ja mehed teisel pool teed. Avalikes kohtades ei lähe nad kunagi kokku. Ma ei ole kusagil mujal maailmas näinud niisugust sugudevahelist tagasihoidlikkust.
Naised kannavad maani seelikut, meeste seelik ulatub põlvekedrani ja need, kes seesuguseid seelikuid ei kanna, ei ole järelikult selle riigi kodanikud. Aastas antakse Bhutani 600 viisat. Selle järgi võib arvata, missugune suhtumine on seal välismaailma.
Miks on nende kultuur niisugune? Riiklikuks religiooniks on seal mahajana budism. See ongi vastus.
Mahajana budismi pühakirja 2500 lehekülge võib kokku võtta ühte lausesse: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Kõik. Kui me selle lause kuskile väga nähtavale kohale, kas mällu või seinale paneksime…“
Kolm lugu naise tarkusest
„Ma olin Šotimaal ja pidime hommikul vara kalapaatidega välja minema võrke sisse panema. Kolm paati oli juba lautrist eemaldunud, mootorid töötasid ja sõit läks mere poole. See paat, kus mina istusin, oli veel otsa pidi kaldas kinni, kui tuli joostes üks naine künkast alla, vehkis kätega ja hüüdis: tagasi tulla!, tagasi tulla! nendele, kes olid juba teele läinud. Mis mulle sealjuures kõige huvitavam tundus, oli see, et ükski mees ei protestinud. Mul on eluaeg olnud oma mootorpaat, olen päris palju merel käinud, pikki otsi teinud ja olen ka kaluritega palju liikunud. Aga et ükski eesti mees, kalur, oleks naise viipe peale tagasi keeranud — ärge sellest üldse unistage! Ta läheb välja, tema hukkub, aga ta ei lase naisel endale ettekirjutusi teha. Miks see naine mehed tagasi kutsus?
Kell kaksteist algas torm. Keegi ei osanud seda ette öelda. Hommikul oli väga ilus ilm, meri oli vaikne, aga see naine tunnetas tormi, enamik naisi tunnetab seal tormi tulekut. Torm oli tõesti väga tugev ja see kestis poolteist päeva.
* * *
Kas teate, mitu jalga on kaamelil? Mina ütlen, et on kaheksa.
Elasin mõnda aega Põhja-Aafrikas tuareegide juures Saharas. Seal oskab ainult naine hinnata kaameli koorma tasakaalu. Ja tema arvestab niimoodi: kaamelil on kaks esijalga — selle vastu me isegi ei vaidle — ja kaks tagajalga, ka see on arusaadav. Aga nüüd edasi väidab tuareegi naine, et kaamelil on veel kaks vasakut jalga ja kaks paremat jalga. Sest kaamel peab olema koormatud nii esi- kui tagajalgade suhtes kui ka vasemalt ja paremalt poolt. Mees seda silmaga ei näe, aga naine oma vaistuga tunnetab.
Olime väljasõidul umbes kümnepäevasele reisile kaugel asuvasse oaasi. Kolmkümmend kaamelit oli juba lastitud. Minu ees oli hõimupealiku kaamel. Veel viimased kallistused ja jumalagajätud — pidime juba liikuma hakkama.
Ja siis korraga tuleb joostes üks lihtne naine, saksauulikepike käes, ja lööb selle hõimupealiku kaameli külje vastu. Ümber laadida! Ja oleks ükski mees vastu hakanud! Meil on ju harilikult nii, et kui naine midagi ütleb, ei tee teinepool väljagi.
Ümberlaadimine kestis tund aega. Kõik mehed kargasid appi, keegi ei ajanud vastu. Sest kaamel oligi valesti lastitud. Kui seesuguse kaameliga nüüd pikemale teekonnale minna ja ta kukub teel kokku, siis sõitja hukkub, sest keegi ei saa teda peale võtta.
* * *
Astusin juba 15-aastaselt Kaitseliitu. Ärevatel aegadel pidi Kaitseliit kiire otsuse vastu võtma. Hakkame venelasele vastu!
Laidoner oli perekonnatuttav, isa koolivend, ja siis ma käisin Õllepruuli tänavas Laidoneri jutul, pakkusime talle ülemjuhataja kohta. Meil oli 40 000 hästi relvastatud jalaväelast, olime saanud just partii Taani kergekuulipildujaid ja olime kõigiti valmis vastu hakkama. Laidoner ei julgenud sellepärast vastu hakata, et siis ta peab vanahärra Pätsi interneerima, kodusesse aresti panema. President oli vande andnud ja president on kõrgem ülemjuhataja. Ka Laidoner oli sellega tasalülitatud. Ega me Laidoneriga väga palju arvestanudki. Meil olid juba teised värskemad jõud hakkamas.
Kas teate, kes oli vastu, et vastu ei hakataks? Eesti naine, nende hulgas ka minu pruut: ma olin siis juba kihlatud. Jah, tõepoolest — kõik naised olid vastu. Olin väga tige kogu naissoo peale, et nad selle asja niimoodi lörri ajasid.
Seal näitas ennast kõige selgemini naise intuitsioon, vaist, mille mehed on täielikult ära kaotanud. Mina olin kõige suurem vastuhakkamise pooldaja. Aga pärast hakkad mõtlema: me oleksime tõesti hukkunud. Meist oleks saanud teine Tšetšeenia…“
Mees on läbi aegade olnud kakleja tüüp ja peab rusika jõudu määravaks. Naine seevastu on alati olnud kaalutleja, kes on tahtnud oma peret ja ennast keerulistes olukordades säilitada. Naised on ikka ühed kanged tegelased, midagi pole öelda.
Patriarhaat on kujundanud ka tänapäeva naise, kes pakub nüüd välja oma seksikust.
Mees on minu arusaamist mööda suurem äpu ja hädaline kui naine. Tänapäeva naine võtab mehe, mees läheb siis võetuna sellele naisele.
Jälgin oma peret. Meil on kuus lapselast, nendest neli on naissoost. Nad on kõrgema haridusega ja headel kohtadel. Ma vaatan nende käitumist meessoo suhtes: nad on palju tragimad kui nende meessoost kaaslased…
Lindistanud Ellen Arnover 16. mail 2000.
