Milline on uue põlvkonna versioon armastusest?

„Tüdrukud, armastust ei ole olemas, saage lihtsalt rahuldust“, teatas neiu, kes just äsja oli lahku läinud oma noormehest… Kui väga me ka ei tahaks pidada end targemateks kõikvõimalikes suhetes, siis armastuses oleme ikkagi sama naiivsed kui meie emad, vanaemad või vaaremad — roosade prillidega, mis on universaalsed igale vanusele ja põlvkonnale.

Targad raamatukesed ja küberseks

Armastuses me ei erine üksteisest. Küll aga suhtumises sellesse. Populaarne psühholoogia pole veel iialgi olnud nii… populaarne. Täna lähenevad kenad 20-aastased neiud oma kallimate kõikvõimalikesse puudustesse professionaalselt: meeste madal enesehinnang, viited nartsissismile, liigne tegelemine millegi ainsaga, mitte millegagi tegelemine…
Blondid tüdrukud võtavad kätte targad raamatud ja loevad psühholoogilise võitluse meetoditest. Hiljem eksperimenteerivad raevukalt, peaaegu et teadusliku huviga.
Kirjastused ja internet annavad tohututes kogustes välja käitumisreegleid petmise, vastastikuse mõistmise ja traagiliste lahkumiste tarvis. Nõu antakse ka sellel puhul, kui noormees on hakanud armastama teist noormeest. Loeme seda kõike rõõmsalt, püüdes luua õigete suhete skeemi, ja teeme mida vaid, et „suur ja puhas armastus“ ei põgeneks. Ning mis veel tähtsam — et see sobiks meile täiuslikult.

Taoliste õpetuste hoolikas järgimine võib vahel isegi kasuks tulla. Näiteks võiks siin tuua noormehe, kes ei suutnud kodus oma rusikaid paigal hoida. Muidu kena inimene, aga rusikatega ründas kõike, mis liikus. Lugenud igasuguseid erinevaid nõuandeid, saatis tütarlaps kallima judosse. Nüüd võib too seal täiesti seaduslikult teisi klohmida, kodus käitub aga rahumeelselt ja toidab akvaariumis kalu.

Veel suurema luubi all on seksisuhted. Näib küll, et kõik on juba ammu „Kamasutras“ üles joonistatud ning isegi markii de Sade kinnitas juba 18.sajandil, et vaatamata oma loomingulisusele, pole tal selles sfääris enam midagi juurde lisada.
Ometi annavad tuhanded naisteajakirjad iga kuu „kakskümmend ja pool uut nõuannet“ suure eesmärgi — naise orgasmi — saavutamiseks. Ja me üritame kõigega kursis olla.
Lõppude lõpuks on ju küberseks, kus kõik sõltub ettekujutusest, suhteliselt hiljutine nähtus. Sellest põnevast tegevusest osavõtjad võivad endast kujutada keda vaid ning jagavad oma fantaasiaid teistega heldelt. Ja nad saavad sellest üpris reaalse füüsilise rahulduse.

Ei mingeid saladusi

Osaliselt seetõttu, et meid nii meeleheitlikult valgustatakse, on meie suhted ülimalt avameelsed. Ei meie sees, ega ka mitte väljas ei ole enam peaaegu üldse keelutsoone. Noormees teab peast kallima tsükleid, aitab tal valida aluspesu, vahel ostab lausa iseseisvalt. Peaasi, et ei ostaks sünnipäevaks rasestumisvastaseid vahendeid. Kõik sõbratarid on kursis, et te kohtute juba kolm aastat ja viis kuud, et te tülitsete umbes kaks korda nädalas, voodis aga jätkub kallimast maksimaalselt seitsmeks minutiks…
Vanematega on olukord veidi keerulisem. Tavaliselt on nad kursis vaid mehe olemasoluga. Kuigi on ka peresid, kus ema ja tütar arutavad läbi absoluutselt kõik detailid ja seda lausa maniakaalse rahuldustundega.

Meie eksperimendid

Veidi ka homoseksuaalsusest. Vaatamata sellele, et teaduse saavutused on jõudnud uskumatult kaugele, on küsimus sellest, kellega voodit jagada, kellega mitte, senini väga, väga vaieldav. Sümpaatsed poisid tunnistavad end seletamatu uhkusega homofoobideks.
Samal ajal eksperimenteerivad teised poisid ja tüdrukud, kinnitades, et erinevad kromosoomid ei ole takistuseks. Peamine on ju, et inimene oleks hea. Ja kummalisel kombel ei olegi nad sageli homoseksualistid. Pärast mõnda kuud mängimist omasoolistega, mil suudlustest kaugemale asi tavaliselt ei lähegi, pöördutakse omade ringi tagasi.

Mis aga puudutab traditsioonilist armastust, siis ka siin võib kaua ja naudinguga eksperimenteerida.
Näiteks, kui vahetada sageli armastuse objekti. On ju keeruline selgust saada: ühtedel on lihased, teistel aju, kolmandatel ei ühte ega teist, aga siiski tahaks. Ja küsimus polegi mõnede naiste meelest selles, kas minna mehele või mitte. Nende jaoks on küsimus pigem selles, mida teha ülejäänutega… Põhiliselt on sellised naised „jahipidajad“, kelle jaoks on tähtsaim õnnetu meessoo pea segi ajada, mitte aga sõlmida tõsiseid suhteid.
Sellise manipulatsiooni kõrgeim tase on arvestus. Teatavasti on hobi kahekordselt hea, kui see ka kasu toob. Kas me siis kiidame heaks sellise loogika? Mitte eriti.
20-aastaste balli juhivad östrogeen, testosteroon, adrenaliin ja muu taoline romantika. Arvestus tuleb koos kogemuse ja pettumusega. Teisalt on ju teada juhtumeid, kus tütarlapsed tutvuvad vaid konkreetsesse klassi kuuluva auto roolis istuva mehega. Üldiselt leiab siis tutvus aset parkimisplatsidel. Oma käitumist seletavad nad mitte külma arvestusega, vaid sellega, et uhke auto on mehest seksikam…

Tehnoajastu romantika

Kui liblikad kõhus garanteerivadki tunnete siiruse, siis petmistest need ei päästa. Pigem vastupidi. Noormehed seletavad oma truudusetust teaduslikust vaatevinklist lähtudes — mehed ongi loodud polügaamseteks ning ei saa midagi oma nurjatu loomuse vastu ette võtta, kuigi püüavad kõigest väest — kohe päris ausalt. Piigade seletused pole vähem loogilised: „Minu sõna: tahtsin — andsin sõna, tahtsin — võtsin tagasi“. Ega selles kõiges polegi suuremat erinevust eelmiste põlvkondadega.

Ja üldse, ega neid erinevusi nii väga palju polegi. Mehe ja naise vahelised probleemid, nende konfliktid ja tormilised leppimised on tegelikult igavesed kaunid teemad, mis väärivad mitmesuguseid epiteete.
Vaid kaugsuhete sfääris on palju huvitavat tekkinud. Pikkade kirjade asemele on tulnud kõikvõimas Skype ja Facebook, ning need teavad kummalisel kombel alati, kus ja kellega sa oled. 18. sajandile omane raamaturomantika on põgenenud, nähes kaugelt tulemas tehnoloogia epohhi. Ning enam pole see tagasi tulnudki. Nüüd on aeg rääkida Skype´is kallimaga kuni kuueni hommikul, on võimalus teda kontrollida, stiilis — „kallis, kas sa oled juba söönud?“ Ja seda kõike vähemalt neli korda päevas ning ka seks toimub sama teed pidi.

Paljud täiskasvanud, elukogemustega varustatud inimesed armastavad kinnitada, et suhted on töö. Kuid meie oma 20 aastaga mõtleme, et suhted — need on emotsioonid, ning mida rohkem neid on, mida tugevamad need on, seda parem.
Probleemid algavad aga niipea, kui emotsioonid hakkavad kustuma. Siis, valanud patja pisaraid, asume nagu energeetilised vampiirid otsima järgmist ohvrit. Ideaalvariant peab olema võimeline meid õnnelikuks tegema, seejuures andes meile vahetevahel põhjust kannatada just täpselt nii palju, kui me tahame.

Allikas: Lilit, november, 2012