Mu mees teab väga hästi, et olen viimased aastad olnud õnnetu. Meie argipäev kulgeb kindla plaani kohaselt, hommikust õhtuni käib üks töö tegemine ja laste kantseldamine. Minu ja mehe vahel ei ole enam ammu kirge ega seksi (issand, mulle hakkab tõesti tunduma, et seks on vaid „poos“ laste saamiseks…)

Usun, et kui ma julgeks astuda üle psühhiaatri ukseläve, pandaks mulle diagnoosiks kaassõltuvus. Maakeeli tähendab see, et ehkki te saate mõistusega aru oma õnnetust abielust, ei lahku te sealt esimesena. Vähemalt mitte vabatahtlikuna. Sest otsest põhjust ei ole. Ma saan aru, et see on vale, sest naisena kaotan ma iga päevaga oma võlu ja sära (ehkki 40. sünnipäev on minust veel pisut kaugel) ning seega võimalust uuele suhtele ja armastusele.

Jah, mul ei ole laene ega liisinguid...
...kogu oma väikese palgaraha võin ma kulutada endale. Võin mehelt küsida kõike ja ta annab selle (välja arvatud seks). Ma naudin massaaže ja ilusaid reise koos perega, kuid tunnen iga keharakuga, et ma ei ole kõigele vaatamata õnnelik.

Minu näkku on jõudnud esimesed kortsud, silmad lähevad naeratades krimpsu (kui seda naeru üldse enam tulebki). Oma mees ei aja mind enam üldse naerma, ta on labane, mühakas ja elab pigem oma sõpradele kaasa kui mulle. Iga kõrge enesehinnanguga naine leiaks endale uue mehe, kuid mina ei taha temast loobuda. Mitte ainult laste pärast, vaid eelkõige oma mugava elukorralduse pärast.

Rohkem otsesemalt vist öelda ei saa. Jah, mul ei ole laene ega liisinguid, kogu oma väikese palgaraha võin ma kulutada endale. Ma võin mehelt küsida kõike ja ta annab selle (välja arvatud seks). Ma naudin massaaže ja ilusaid reise koos perega, kuid tunnen iga keharakuga, et ma ei ole kõigele vaatamata õnnelik.

„Põrgu need asjad ja rahulik kulgemine,“ olen mõelnud, kuid sinna see mõte jääb. Ma tõenäoliselt ei armasta oma meest, sest ta on oma ükskõiksusega mind surunud nurka, silmad tapeedi poole. Sellel tapeedil pole ammu enam lilli, on vaid üks suur must auk. Ma olen mõelnud, et mu mees oleks kindlasti õnnelikum kellegi teisega, olen seda talle ka püüdnud öelda, kuid talle see mõte ei meeldi. Ta ütleb, et talle meeldib nii. Nii on rahulik. Kui on pere, lapsed, ema ja isa. Kindel elukorraldus.

Jah, ma tean, et tal on minu kõrval suhtekesi, kuid ma ei oska olla enam isegi armukade. Ka mina ju suhtlen teiste meestega, kuid teatud piirini. Ma tahaks, et keegi paneks mu südame taas „tööle“, kuid ka seda ei oska ma endale lubada. Või hoiab mind mehe kõrval tõesti vaid enesealalhoiukompleks — mugav elu. Olgu ma nii õnnetu kui tahes?