Minu salajane lesbielu

 (87)
lesbi
Scanpix

Kahe lapse ema Eilen (39) oli olnud aastaid abielus, kui avastas, et kõik tema elus on vale. Kõige raskem oli oma abikaasale üles tunnistada, et ta on lesbi, aga see on ka suurim asi, millega ta elus hakkama on saanud.

“Ühel ilusal pärastlõunal leidsin endas piisavalt julgust, et tõde üles tunnistada. Mu vanemad olid mul külas ja olime paar tundi aias päikest nautinud. Kuigi püüdsin esialgu oma tundeid varjata, aimas ema, et midagi on valesti; olin juba kolm nädalat olnud depressiivne, kergesti ärrituv ja pahur.
“Kullake, mis sind vaevab?” küsis ema murelikult. “Sa oled meie saabumise hetkest alates imelik olnud.” Hingasin sügavalt sisse ja püüdsin võimalikult rahulikuks jääda.

“Ema, ma pean sulle midagi rääkima,” vastasin ja olin ka ise üllatunud, kui need sõnad hetkega mul üle huulte veeresid. “Issand jumal, see pole võimalik!” prahvatas ta, endal tülgastus ja pettumus näol. “Ja mis siis Igorist saab?” läks ta mõte silmapilk minu abikaasale.

“Aga mis minust saab?” vastasin küsimusega, mõistes samal ajal, et olin alati teiste vajadusi enda omadest tähtsamaks pidanud, ja et see oli mind aeglaselt, kuid kindlalt hävitamas.
Kui ma sellele praegu tagasi mõtlen, siis hoolimata sellest, et ema reaktsioon mind vihastas, suutsin ma tema segadust mõista. Minu paljastus tuli kui välk selgest taevast; olin sel ajal 33aastane, kümme aastat olin olnud abielus ja mul oli kaks imearmsat tütrekest. Eemalt vaadates oli minu elu kui suurepärase pereelu musternäidis. Aga sisemuses olin alati teadnud, et midagi on meie abielus valesti.

Kohtasin oma abikaasat ühe suvituslinna ööklubis, kui olin 22aastane. Töötasin korralikus hotellis administraatorina ja Igor oli suurepärase välimusega brünett kelner, kelle lihased mänglesid nagu tippsportlasel. Hoolimata mehisest välimusest oli ta tundeline, armas ja õrn, töökas ning siiras.
Saime mõne nädalaga väga lähedasteks ja enne kui arugi saime, olime paar. Aasta pärast jäin ootamatult rasedaks, sellele järgnesid kiiresti pulmad ja võtsime ka ühise kodulaenu. Veel aasta pärast sündis meie teine tütar.

Tagasi vaadates ei tea ma isegi seda, kas ma Igorit kunagi ka päriselt armastanud olen. Pärast pikka mõtlemist ja oma hingesoppides sobramist jõudsin järeldusele, et kuigi ma mehest väga hoolisin ja hindasin turvatunnet, mida see suhe mulle pakkus, olin ma ilmselt rohkem armunud kindlustundesse ja armastuse ideesse kui oma mehesse.

Tegelikult oli küllaldaselt ohumärke, et ma polnud enda vastu aus – seks oli nendest muidugi kõige ilmselgem näitaja.

Teismelisena ei armunud ma kunagi poistesse nii kirglikult nagu mu sõbrannad ja kuigi mulle meeldis eelmäng, õrnutsemine ja suudlemine, siis vahekorda ennast ei nautinud ma kunagi. Vahetevahel ma isegi unistasin tüdrukutest ja naiskuulsustest, aga ma ei tulnud selle peale, et võiksin lesbi olla. Ma oletasin, et kõigil on selliseid fantaasiaid.

Kahjuks ei pakkunud seks Igoriga midagi uut; mees arvas, et ta rahuldas mind, aga pärast vahekorda lebasin ma kaua ärkvel, hinges üksildus ja kurbus. Püüdsin seksi vältida niipalju kui võimalik.

Me ei arutanud omavahel kunagi, miks ma seksi suhtes nii leige olen; ilmselt oletasime mõlemad, et mul ongi madal libiido. Meil oli ka sõnatu kokkulepe, et kuigi meie voodielu ei olnud just eriti kirglik, kompenseerisid lahe elustiil ja õnnelik pereelu selle täielikult. Aastate jooksul nägime, kuidas meie sõprade kooselud üksteise järel lagunesid ja õnnitlesime teineteist rahulolevalt oma turvalise abielu puhul – kuigi tagantjärele võiks öelda, et võrreldes teistega oli meie suhe ju üdini mäda.

Siis sain ma uue töö sekretärina kohtumajas. Seal ma kohtasingi Kailit, esimest naist oma elus, kes end avalikult lesbiks tunnistas.

Kaili oli intelligentne ja elava loomuga lühikeste pruunide juustega naine ning kuigi ma polnud temast esialgu füüsiliselt sisse võetud, valisin ma ta teiste hulgast tahtmatult välja. Arvan, et nägin temas alateadlikult võimalust oma seksuaalsust avastada. Kui me tuttavamaks saime, tundsin tema suhtes selget füüsilist tõmmet.

Me hakkasime koos squashi mängimas käima ja siis ühel pärastlõunal spordiklubi parklas kummardus ta minu kohale ja haaras ootamatult käest kinni. “Me peame midagi ette võtma,” ütles Kaili ja vaatas mulle otse silma. “Või lõpetame selle loo üldse ära.”

Tundsin, nagu oleks elektrilöök mu kehast läbi löönud, ja enne, kui ma arugi sain, suudlesin teda. Ta huuled olid pehmed ja soojad ja mu süda tagus meeletult. Ma polnud kunagi enne sellist erutust kogenud; tahtsin temaga kohe voodisse minna, ta riidest lahti võtta ja kogu ta keha sentimeeter haaval läbi uurida. Me suudlesime pikalt, enne kui autost välja tulime. Siis mängisime squashi, nagu poleks midagi juhtunud – kuigi ega me ei suutnud kumbki sel päeval mängule keskenduda.
Aga kohe, kui ma koju jõudsin ja Igorit nägin, tabasid mind süümepiinad. Mida ma tegin? Olin abielus ja kahe lapse ema. Ma läksin voodisse ja tõotasin endale, et see ei kordu enam kunagi.
Järgmisel päeval olin parasjagu koduteel, kui Kaili mulle helistas ja enda poole kutsus. Kuigi ma teadsin, mis kohe juhtub – ja millised selle tagajärjed võivad olla –, olin võimetu talle ära ütlema. Samal hetkel, kui ma Kaili uksest sisse astusin, sööstsime teineteise kaissu. See tundus täiesti loomulik. Ei mingit kohmetust, ainult puhas ja ehe kirg. Lõpuks tundsin ka mina, mida tähendab olla tõelise kire kütkeis.

Järgmiste kuude jooksul elasin paralleelselt kahte elu: ühes olin hoolitsev, aga eemalolev naine ja ema; teises valetasin mehele ja hiilisin Kailiga koos lesbiklubisse.

Järk-järgult said süümepiinad minust võitu. Ma muretsesin kogu aeg, et minust saadakse teada, ja ma piinasin end mõttega, et annan oma tütardele vale eeskuju. Ja lõpuks Igor – kuigi ma olin hakanud mõistma, et meie abielu on vaid teesklus, ei olnud tema sellist kohtlemist ära teeninud. Süümepiinade suurenedes kahanes mu seksuaalne iha ja ma hakkasin rohkem jooma.

Poole aasta möödudes istusin elutoa diivanil ja vaatasin televiisorit, käes juba teine veiniklaas, kui Igor mu kõrvale istus ja vaikselt küsis, miks ma nädala sees nii palju veini joon.

Loe Marie Claire´i juuninumbrist:
- Sarah Jessica Parkeri uus särav etteaste
- 21. sajandi keheideaalid: Robert Pattinson ja Uku Suviste
- Armastuse õppetunnid, ehk Eesti naised avalikult oma eksimustest.
- Rannarõivad nii saledale kui ka vormikale
- Ilunipid säravale näole kui ka stilettodest väsinud jalgadele
- Maailma kuumimad spermadoonorid

Teadsin, et ei suuda rohkem valetada. Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin, et selle seletamiseks on mul veel ühte drinki vaja. Istusin tugitooli, Igor piidles mind murelikult diivanilt. Mul hakkas füüsiliselt halb, tundes, kuidas ma talle haiget teen.

Ütlesin talle, et olen lesbi. Kui ma talle Kailist rääkisin, vajus ta täiesti norgu. Ma tundsin, kuidas häbi ja süümepiinade laine mind aina rohkem enda alla mattis ja pisarad purskusid ka minu silmist.
Oma ülestunnistuses vihjasin ma suhtele Kailiga kui millelegi minevikus toimunule ja kui ma lõpetasin, istusime haudvaikuses.

Vihaseid etteheiteid, mida ma mehelt ootasin, ei tulnudki; selle asemel tundus, et ta oli võimetu toimunut aktsepteerima või siis ei tahtnudki ta seda teha.
Ta ütles, et tal on järelemõtlemiseks aega vaja, aga me ei arutanud seda enam kunagi korralikult uuesti. Selle asemel muutus Igor veelgi tähelepanelikumaks, tegi rohkem süüa ja võttis pere sisseostude tegemise enda peale. Nagu arvanuks ta, et kui ta on parem abikaasa, aitab see suhet koos hoida.

Mehe hoolitsus oli mõnes mõttes isegi hullem kui viha. Iga kord, kui ta mulle tassi kohvi tõi või pakkus ennast õhtusööki tegema, vaatas ta mulle anuvalt otsa.

Kui ma ühel suveõhtul meie aias seisin, tundsin Igorit selja tagant lähenemas ja oma käsi minu ümber põimimas. “Me saame sellest üle,” üritas ta mind lohutada ja sellel hetkel tahtsin ma teda isegi uskuda. Seistes seal oma mehe, keda ma nii hästi tundsin, lohutavas embuses, jõudis mulle kohale, et ma ei taha loobuda oma perest ja mugavast elust. Ma ei tahtnud oma perele ja sõpradele kõike selgitada ja rääkida. Niisiis asusin ma seda eitama, sisendades endasse usku, et suudan olukorraga hakkama saada.

Kailit häiris aina rohkem, et ma ei taha “kapist välja tulla”. Mõne kuu pärast tuli Igor välja ideega, et me võiksime Austraaliasse kolida ja kõike otsast alustada, ja ma uskusin naiivselt, et see on võimalik. Aga paraku ei aidanud ka põgenemine meie suhet päästa. Minu suhe Kailiga oli paljastanud selle, mida minu abielus ei olnud, ja Igori siiras soov suhet toimima saada mõjus mulle halvasti.

Järgneva kuue kuu jooksul hakkasin taas lesbibaare külastama ja naistega internetis suhteid looma. Ma ei ole enda tegude üle uhke, enese kaitseks võin öelda vaid seda, et tahtsin teada saada, kes ma tegelikult olen.

Aegamööda, kui Igorile hakkas viimaks koitma, mis minuga tegelikult toimub, hakkas ka meie suhtesse selgust tulema. Me ei seksinud enam üldse ja kodune õhkkond oli äärmiselt rusuv.
Viimaks, üheksa kuu möödudes, oli ta nõus alla andma. Kuigi ma olin ahastuses, et meie abielu puruneb, tundsin ka kergendust. Mäletan, kuidas ma mõtlesin: “Tänan jumalat, et ta lõpuks taipas, milles asi.” Olin uskumatu argpüks, ootasin, kuni mees ise ukse enda järel kinni lööb, et siis tunnistada: olen gei.marie claire juuni

Järgmised 12 kuud elasin ähmases muudatuste ja seletamiste vines. Otsustasime laste hooldusõigust jagada ja ma pidin tüdrukutele olukorda selgitama. Uudist kuuldes läksid mõlemad näost tulipunaseks, aga olid siiski mõistvad, mis oli suur kergendus.
Täpselt kümme aastat pärast meie abiellumist kolis Igor välja. Ma ei unusta iialgi, kuidas ta oma asjadega pappkaste autosse tassis. 24aastase pruudina poleks ma eladeski osanud sellist sündmuste käiku ette aimata.

Ehkki Igori lahkumine oli tõeliselt südantlõhestav, oli see ka vabastav – ma olin nüüd vaba!
Järgmiste nädalate jooksul hakkasin ma tasapisi mõistma, et minu saladus polnud kellegi elu põrmustanud ja keegi ei vihanud mind. Lapsed tundusid olevat rõõmsad ja mõne aja pärast märkasin, et isegi Igor oli nüüd õnnelikum. Mida aeg edasi, seda paremini suutis ka mu ema uue olukorraga leppida, kuigi pärast uudise teada saamist hädaldas ta mitu nädalat. Mu isa pole aga kunagi seda täielikult aktsepteerinud; kuigi me räägime tihti telefonis, ei ole ta seda kordagi maininud.

Alates “kapist väljatulekust” olen ma isiksusena kasvanud ning ma olen rahulikum ja õnnelikum kui kunagi varem. Võin nüüd julgelt vastu vaadata tulevikule, mis näib olevat täis kirge ja armastust, mitte süüd ja häbi.”