Kuna see kõik käis töötamise kõrvalt, siis firmajuhina mul muredest ja mõtetest puudust polnud. Loomulikult oli uue elukorralduse sisseviimine ning kõik muutused kurvad ja keerulised, aga need sumbusid kuidagi töömuredesse. Kuna Kennet kolis ise meie ühiselt ostetud korterist välja, siis õnneks ma koos lapsega kolimisega tegelema ei pidand. Maksin mehele lihtsalt tema osa korterist välja.
Teist päeva sõbranna Merikese rannaäärses majakeses puhates on aga kõik jälle segamini. Kuna Merike ise tuleb alles homme, siis oleme tegelikult viimased päevad Delisaga kahekesi sõbranna majas veetnud. See on andnud palju võimalust peagi viieaastaseks saava tütrekesega koos olla, rääkida ja kõige hullem — omi mõtteid mõelda.
Need vastikud oma mõtted ongi mind taas abieluaastatesse tagasi viinud. Pidevalt kerkivad õhku miksid, mida olen mitme kuu vältel edukalt vältinud.
,,Reelika, meiega on kõik ja mul on nüüd keegi teine,” teatas Kennet mulle enne aastavahetust. Aga miks? Miks? Miks? Lõpuni välja ei saanud ma tema käest vastust, et miks…
Tegelikult kartsin, et see nii läheb ja puhkusel olles ajab minevik mind närvi. Mõtlesin tõsiselt, et jätan sel aastal puhkuse vahele. Minu positsioonil oleks see täiesti normaalne, sest… no mind on kogu aeg vaja. Vähemalt nii ma olen kogu aeg arvanud. Kuigi Kenneti lahkumine tõestas vastupidist- vähemalt ühe inimese jaoks mind äkitselt enam polnud vaja. Vahet pole, et ega ma ise ka tema kõrval õnnelik ei olnud. Viimased aastad vähemalt küll mitte.
Puhkama sundisin ennast aga Delisa pärast. Ta jäi üsna ootamatult isast ilma. Kui mina ka kogu aeg tööl olen, siis pole tal ju ema ka. Mul on suurepärane lapsehoidja, keda täielikult usaldan, aga annan endale aru, et vanemaid ta lapsele ei asenda. Erinevalt Kennetist tahtsin mina Delisat alati. Last, kes viiks edasi seda, mis mina olen. Osake minust, mis kestab edasi ja ilmselt ka levib. ,,Emme, vaata, seal on linnud,” hõikab Delisa, ise rõõmsalt kätega vees pladistades.