Mis ei tapa, teeb tugevaks…

 (38)
Katariina

Isegi kui te Katariinat ei tea, võite ta ära tunda sellest, kuidas ta teile tähelepanelikult otsa vaatab või malbelt naeratab, armas sünnimärk ülahuulel. Katariina ise peab end tüdrukuks, kes tahaks elus kõiki võimalusi proovida. Ja proovibki: laulab, tantsib, näitleb ja kirjutab luuletusi.

“Ja pisut ümar olen ma alati olnud…” jõuab ta meie kohtumise teema juurde. Valusaid hetki meenutades on tüdruku silmad veekalkvel.

Millal sind narrima hakati?

Esimeses klassis veel mitte, pigem algklasside lõpupoole. Aga mitte sõnad ei teinud haiget, vaid vägivald. Peksmine, tõukamine, asjade lõhkumine. Otsest põhjust nagu polnudki. Piisab, kui teistest tublisti suurem oled või muidu erined… Põhiliselt narrisid ja peksid vanemad poisid.

Alguses püüdsin vastu hakata, aga kohe selgus, kui mõttetu see oli. Siis peksti veel rohkem. Oli hommikuid, mil polnud jaksu voodist tõusta ega kooliminekule mõeldagi. Aga ma ei mäleta seda väga täpselt. Pigem tahaksin kõike unustada.

Kas sinu kaitseks keegi välja ei astunud?

Tüdrukud nägid küll pealt, aga keegi ei öelnud sõnagi. Kõige hullem oli, et isegi sõbrad pöördusid ära.

Miks?

Ilmselt grupipinge pärast. Väga raske on liidritele vastu hakata. Lugesin kuskilt, et on inimesi, kellele meeldib teisi kannatama panna, kuna siis ei pea otsa vaatama oma probleemidele. Tean, et mitmel kiusajal on ka vägivaldne kodu. Vanemate vastu ju ei jaksa seista, siis on hea nõrgemaid kiusata.
Ega ainult pakse kiusata. Viltu vaadatakse ka siis, kui pole moekaid riideid või ostad puhvetis väikseid asju.

Kas vanematele rääkisid?

Vanematele mitte eriti, küll aga õele. Aga eks ema nägi ise, kui veriste kätega koju tulin. Tegime kooli direktorile kirja, kuhu andsid allkirja kõik õpilased peale kolme poisi. Aga sinnapaika see jäigi.

Mis sinu meelest koolivägivalda põhjustab?

Ühel poolt suured klassid — meid on 36. Aga õpetaja meelest mahuks veel 4–5 vabalt juurde. Ime siis, et tal ei jätku meie jaoks aega. Ta ei tahtnudki märgata, kui mind kiusati, ehkki teadis. Lastevanemate koosolekul seda isegi ei arutatud.

Vihaseks tegi ka õpetajate süüdistus — ju sa ikka ise provotseerisid. Et nagu kiusaksin mina poisse enne. Öeldi veel, et mis see siis on — vii portfell koju ja õmble kinni. Kui oli vaja võistlustel või olümpiaadidel klassi au kaitsta, olin ma küll varnast võtta.

Mis edasi sai?

Tundsin, et kaua ma nii vastu ei pea. Alguses mõtlesin, et kui muutuksin teistele meelepärasemaks, ehk jäetakse mind siis rahule. Muudaksin riietust, käituksin ülbemalt? Proovisin, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sain aru, et see pole enam mina, peab olema muu lahendus.

Ühel õhtul võtsin telefoniraamatu ja hakkasin spordiklubisid läbi helistama. Et milliseid trenne pakutakse ja mis selle raha eest kõige sobivam on. Valisin aeroobika eri stiilid. Suvel käisin trennis vahel isegi kuus korda nädalas. Lisaks avastasin, et seal olid väga positiivsed inimesed, kes ei halvustanud mind ülekaalulisuse pärast. Eelmine aasta oligi mulle muutuste aasta. Minus ja minu ümber. Mu suhtumine ellu hakkas muutuma, nüüd julgen uskuda, et saan kõigega hakkama.

Lugesin kuskilt, et igal hommikul tuleb teha positiivseid enesesisendusi. Nii ma siis seisangi vahel peegli ees ja ütlen endale näiteks enne kontrolltööd: ma saan hakkama! Saangi, pluss mitu tundi õppimist eelmisel õhtul. See on hea harjutus mitmeks puhuks.

Praegu rääkides võib tunduda, et see kõik läks kergelt. Tegelikult on aasta pikk aeg. Oli tagasilangusi, kus tundus, et miski ei muutu niikuinii.

Kuidas muutus tuli?

Proovisin teha asju, mida varem ei julgenud. Näiteks sporti või sõbrannadega koolibasseinis ujuda. Või juhendada pühapäevakoolis lasteringi, kuigi kahtlesin, kas ma ikka sobin liidriks.

Varem sõin kõike ja palju. Ega ma nüüdki end näljuta, aga söön siis, kui kõht koriseb. Olen alla võtnud, ehkki kaugeltki mitte veel peenike. Ma ei kanna enam kottis riideid, mis keha varjavad.

Aga veel… mind päästis üks päris õudne lugu. Abi saabus sealt, kust ma arvatagi ei osanud. Meie klassi tuli veidi imelik, vist puudega tüdruk. Niipea, kui teda nähti, jäeti mind rahule ja hakati hoopis teda narrima. Mul on temast väga kahju, sest ta on juba 4–5 korda kooli vahetanud.

Olen püüdnud tema eest seista, vähemasti tüdrukute seas. Aga mõistsin, et ta peab end ise käsile võtma. Minu abi teda muutuseni ei vii. Varem arvasin ka, et see, mis minuga tehti, oli hull. Mis aga siis juhtus, oli veelgi koledam: ta asjad visati aknast alla, ähvardati koju tulla ja läbi peksta. Jope lõigati puruks.

Mida sina veel proovisid?

Varem ma eriti suvelaagrites ei käinud, nüüd võtsin julguse kokku ja püüdsin olla teistmoodi kui varem — hästi avatud. Samuti ei oodanud ma, et teised minu juurde tuleksid, alustasin ise juttu. Kuna keegi ei teadnud, milline ma varem olin, võeti mind seal sellisena, nagu nüüd olen.

Kuidas teiste suhtumine muutus?

See ei muutunud kohe. Läks õigupoolest aasta, kui teiste suhtumine muutuma hakkas. Kui paar kilo alla võtsin, märkasid tüdrukud seda kohe ja pakkusid kaasa šoppama. Oli päris imelik, kui nii mõnigi, kes enne õelutses, tükkis sõbraks.

Olgugi et kõik on hästi, mõtlen nüüdki vahel hirmuga, et äkki see lõpeb. Siis lohutan end, et isegi kui läheb pahasti, tuleb hea ikkagi tagasi.

Mida sa sellest õppinud oled?

Kui poleks olnud neid valusaid lööke, poleks mul ka enesekindlust. Olen õppinud, et ära muuda iseloomu, vaid jää iseendaks. Ja veel on meeles ütlemine: mis ei tapa, teeb tugevaks. See oli mu juhtlause, kui olin 11–12 aastat vana.

Mida soovitad teistele, kes samas seisus?

Võid muuta suhtumist, aga ära painuta oma loomust. Igaüks on ilus sellisena, nagu ta loodi.

Küsi nõu mõnelt erapooletult inimeselt: noortenõustajalt, internetist. Ikka kuuled mõne hea ettepaneku. Räägi nendega, kel sarnased mured. Selg sirgu, nina püsti, naeratus näkku… ja edasi!

Kõige enam tõstab eneseusku aga see, kui saad kedagi aidata. Juhendan pühapäevakoolis kunstiringi ja õpetan kahe- kuni kümneaastastele meisterdamist. Isegi kui laps ütleb, et ei oska midagi teha, pead neid julgustama ja tunnustama.

Vahel tundub, et vanemad ei teagi, kes neil kodus kasvab. Olen siis rääkinud, mida nende lapsed oskavad, sest mina näen seda, mida nemad ei näe. Mispeale üks vanem arvas, et olen vist ülikooli lõpetanud, ja jahmus, kuuldes, et olen kõigest 13. Aga ju nad näevad, et ega ma päris amatöör pole. Isegi pühapäevakooli juht kiitis, et mul on värskeid ideid.

Mu õpilaste seas on ka lastekodulapsi. Võttis pool aastat, enne kui nad söandasid mulle oma muredest rääkida. Kas või seda, et ega nad ise ka taha lonkida, suitsetada või ropendada, aga kambas peab kõike kaasa tegema. Rääkisin, et ei pea kõigele ütlema jah, kui võid öelda ei. Alati saab teha teisiti.

Mõistsin, et kui mina pidasin oma elu õudseks, siis lastekodulastega võrreldes on mul ju kõik hästi. Neil pole vanemaid, kodu, nad ei saa kunagi head haridust. Mõtlesin, et kui saan nende elu kuidagi rõõmsamaks teha, siis ma ka teen.

P. S. Kui keegi tahab minuga oma kogemusi või mõtteid vahetada, siis siin on mu meiliaadress:
perekodu@kirjastus.ee