Mis hävitab enesekindluse?
COSMOPOLITAN: On sul siiani meeles mõni minevikus sinu kohta tehtud märkus? Kas see painab sind? Vabane minapilti segipaiskavatest enesekindluse-killer’itest kohe praegu.
Viisteist aastat tagasi koges Liis (27) midagi, mida ta ei suuda siiani unustada. Ta oli parasjagu oma parima sõbrannaga albumeid vaatamas, kui tolle isa ütles talle nagu muuseas, et tüdruk näeb päriselus palju parem välja: “Sa pole vist eriti fotogeeniline…” Kuigi Liis teadis, et sõbrantsi isal polnud halbu kavatsusi, suutis ta tol hetkel sellest lausest vaid negatiivset välja lugeda. “Tundsin kohutavat masendust,” meenutab ta.
Sellest ajast peale on Liis püüdnud fotodele jäämist vältida ja ühispiltidel sõpradega on ta tavaliselt teiste selja taga. Ta on küll vahel nõustunud perefotodel figureerima, aga sedagi vaid teadmisega, et hiljem saab ta “koledad” pildid ära kustutada. “Mind põhimõtteliselt ei olnudki aastaid fotodel,” meenutab ta. Liis elab hetkel New Yorgis ja on edukas ärinaine, kuid kaameraid ei kannata ta endiselt. Üsna tõenäoline, et ka sinu kohta on keegi minevikus mõne häiriva kommentaari lendu lasknud, mis sind sama palju mõjutanud on.
“Pole vahet, kas me selliseid märkusi endale tunnistame või mitte, kuid arvamust iseendast kujundab pahatihti ka see, mis teised su kohta ütlevad,” ütleb raamatu “100 Ways to Boost Your Self-Confidence” autor, psühholoog Barton Goldsmith. “Märkused, mis meid aeg-ajalt mõjutavad, võivad olla üsna tühised, mõned kommentaarid painavad meid aga kogu elu.” Vaatamata sellele, kas tehtud märkused on tõesed või mitte, jäävad need meile meelde ning neist saab niivõrd fikseeritud osa meie minapildist, et me isegi ei kahtle neis. Kui lased sugulase poolt tehtud märkusel à la “su õde on ikka meeletu peoloom“ takistada end pidudel käimast või kogud vaikides kõike endasse, sest kutt, kellega sa keskkooli ajal käisid, ütles, et oled “liiga tundlik”, on aeg mõista, millist jama nad tegelikult ajasid. Alles siis saad olla sina ise ja teha, mida tahad, ilma et mõttetu vaimne taak sind tagasi hoiaks.
Sõnad kui püssikuul
Me kuuleme pidevalt enda kohta nii positiivseid kui ka negatiivseid kommentaare. Enamik neist läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid mõni jääb tõsiselt kriipima. Ekspertide sõnul kuuluvad häirivad kommentaarid tavaliselt ühte neljast kategooriast. Esimene neist on märkus, mis tehakse sulle su elu eriti haavataval perioodil — näiteks siis, kui oled puberteedieas või esimest aastat ülikoolis. Psühholoog Suzanne Mallouki sõnul mõjutab teiste arvamus meid kõige rohkem siis, kui oleme ebakindlad või alles oma isiksust kujundamas. Kui keegi püüab meid sellisel ajahetkel paika panna, usume teda piisava enesekindluse puudumise tõttu rohkem.
Teine tähtis faktor kommentaari tegemise juures on inimene, kes seda teeb. “Lapsepõlves mõjutab meid kõige rohkem vanemate ja teiste väärikate täiskasvanute öeldu,” selgitab psühholoog ja raamatu “Little Ways to Keep Calm and Carry On” autor Mark Reinecke. Pärast teismeikka jõudmist avaldavad kõige rohkem mõju sõprade ja teiste omavanuste inimeste arvamused. Kui oled aga 20ndates ja 30ndates, hirmutab sind töökaaslase poolt tehtud märkus palju rohkem kui see, mida ema ütleb. Ka kriitika, mis puudutab midagi, mida me endas väärtustame, mõjub meile külma dušina. “Inimestel on tihti välja kujunenud arvamus oma välimuse, intelligentsi ja suhtlemisoskuste kohta ning teiste märkused nende aspektide suhtes, milles tunneme end enesekindlalt, mõjutavad meid palju rohkem kui kommentaarid mingi tühise asja puhul,” ütleb Reinecke. Näiteks võib professionaalne ujuja võtta hinge treeneri märkust, et ta ei pinguta piisavalt, kuid tunda täielikku ükskõiksust kommentaari suhtes, et ta ei oska avalikus kohas esineda. Ja lõpuks — mõned kommentaarid riivavad meid seetõttu, et osake meist usub neid ise ka. “Kui tunneme millegi suhtes ebakindlust ning keegi teine seda ka kinnitab, saab sellest fakt,” selgitab Goldsmith.
Nii juhtus 34-aastase Meriliniga, kellele meessõber ütles ülikooli esimesel aastal, et ta flirdib liiga otsekoheselt. “Pidasin ennast lihtsalt seltskondlikuks inimeseks, kuid väike osa minust arvas alati, et äkki jätan kuttidele vale mulje,” räägib naine. Lõpuks hakkas ta end meestega suhtlemisel igal sammul kontrollima ning muutus nii vaoshoituks, et ühel noormehel läks kuid, taipamaks, et Merilin oli temast sisse võetud…
Stressirohked kõrvalmõjud
Dr Mallouki sõnul võib natuke kriitikat tunduda tühisena, kuid tegelikkuses on see üks emotsionaalse trauma vorme. “Trauma üks õnnetuid sümptomeid on see, et tunneme mälu aktiveerudes iga kord, nagu see juhtuks esimest korda.” Kui aju mõistab, et siseneme territooriumile, mis meid minevikus ärritas — näiteks kaamera nägemine või flirtimine –, saadab see meie kehale signaali, mis tekitab adrenaliinisööstu ja toob esile võitle-või-põgene reaktsiooni — süda hakkab kiiremini lööma, peopesad võivad higiseks muutuda ning punastame.
Kui see jube tunne meid tabab, valime tavaliselt põgenemistaktika. Näiteks valdab õpetajana töötavat 32-aastast Evat iga kord stress, kui ta peab mingi ametliku asja kirja panema. Tema kunagine õpetaja nimelt ütles talle, et see pole päris tema “ala”. Ülikoolis lasi ta kõik oma kirjalikud tööd enne õppejõududele esitamist sõpradel üle vaadata. Eva tunneb siiani paanikat, kui praktikandid paluvad tal neile soovituskirju kirjutada. “Minu esimene reaktsioon on alati sama: sa ei taha, et mina selle sulle kirjutaks — ma rikun kõik ära,” ütleb ta. Seetõttu lükkab ta kõik kirjalikud tööd võimalikult pikaks ajaks edasi ning lõpuks neid esitades muretseb iga detaili pärast. Eksperdid aga leiavad, et kui keeldume hirmudega silmitsi seismast, siis toidame oma ebakindlust. Teisisõnu, kui oled milleski halb, ei parane olukord iial, kui väldid selle asja tegemist. “Kui keeldud oma hirmudega võitlemast ja nendest jagu saamast, mõjutavad need sinu elu ka edaspidi,” ütleb Goldsmith. Võid ilma jääda paljudest lahedatest kogemustest, maha magada häid võimalusi või mitte kohata inimesi, kellest võib sinu töös, armuelus või sõprussuhetes palju kasu olla. Pole tõsi, et ainult tüdrukud on kriitika suhtes tundlikud. Ka mehed elavad mõnikord seda raskelt üle, aga nad lihtsalt ei räägi sellistest asjadest. “Naiste jaoks on palju lihtsam väljendada emotsioone, nagu kurbus ja valu,” selgitab Goldsmith. “Mehed hoiavad tunded endale ning mõtlevad sisimas, et nad on läbi kukkunud, sest keegi kunagi ütles nii.”
Mine eluga edasi
Sind aastaid kummitanud enesehävituslikust mõttest vabanemine on raske, aga mitte võimatu. “Enamik meist teab, et need asjad pole tõesed, kuid miskipärast veename ennast pidevalt vastupidises,” selgitab Reinecke. “Me kaldume ebakindlust soodustavat kommentaari kasutama nagu asitõendit, millele toetuda — ta ei oleks seda öelnud, kui see poleks tõsi. See on tõeline nõiaring.”
Goldsmithi sõnul on kõige tähtsam ära tunda, kust ja miks ebakindlus alguse sai. Kui sind vaevab negatiivne kommentaar oma välimuse kohta, mõtle ajas tagasi — kes ja millal seda sulle ütles? Seejärel püüa teha vahet fantaasial (mida sulle kunagi öeldi) ja tegelikkusel (mis nüüd tõsi on). “Mõnikord on abi sellest, kui küsid endalt, kas on mingit põhjust uskuda, et sellel inimesel oli tol korral õigus? Ja kas ta arvamus kehtib siiani?” ütleb Reinecke. Mõtle ka sellele, kes sulle nii ütles, mida ta tookord sinu jaoks esindas ja kui usutav ta oli. Kui lahkad kõiki asjaolusid ja mõtled läbi, miks mõni märkus on sind nii palju mõjutanud, on suurem võimalus ka sellest üle saada. Reinecke sõnul suudame probleemist vahel väga lihtsalt aru saada, kuid teinekord on vaja füüsilist tõestust, et kohatust märkusest tekkinud häiriv vale-arusaam polnud ei minevikus ega ole ka nüüd tõsi.
Selline taktika aitas Liisi, kes läks iga kord endast välja, kui mõtles oma peatselt saabuvas pulmas fotograafile poseerimisest. Teda aitas fotograafist sõber, kes proovis temast nädalaid enne pulmapidu korduvalt pilti teha ja näitas talle iga kord ka tulemusi. Kui tuleb teha midagi, mis sinus ebakindlust tekitab, soovitab dr Mallouk närvide rahustamiseks endale teadvustada, mis antud hetkel toimub (sinust tehakse pilti), kuidas sa ennast seejuures tunned (närvilise ja negatiivsena) ning proovida neid kahte aspekti teineteisest lahutada. Otsusta, et proovid sel korral teistmoodi reageerida. “Tundsin end algul väga ebamugavalt, kuid mõne aja pärast harjusin kaameraga,” räägib Liis. “Sõber aitas mul esile tuua minu parimaid külgi ning taipasin, et pildid olid tegelikult täitsa kenad.”
Ärevuse kõrvaldamine on esialgu üsna keeruline. Dr Mallouki sõnul vajab see palju harjutamist, kuid muutub pikapeale kergemaks. Oma tunnetest sõbrale rääkimine ja ausa tagasiside küsimine võib samuti aidata. “Kogudes üha enam tõestust, et sind häirinud uskumus pole tõsi, hakkab see vaikselt kaduma,” ütleb Goldsmith. Kui Eva kuulis, et praktikandid, kellele ta soovituskirju kirjutas, said head töökohad ning et ülemus oli tema ühte kirjalikku ülevaadet kasutanud positiivse näitena, mõistis ta, et võib-olla polegi ta nii halb kirjutaja. “Ma muutun ikka veel närviliseks, kui pean midagi kirjalikult tegema, kuid mu enesekindlus kasvab iga päevaga.” Paljudel ebakindlusilmingutel pole tegelikult mingit tõepõhja all. Ja isegi kui su hääl pole nagu Mariah Careyl või sa pole nii fotogeeniline kui Carmen Kass, so what? Tähtis on mõista, et sa pole küll täiuslik, kuid see-eest väga hea paljudes asjades. Korda seda endale iga päev. Hea ja kergendav tunne on mõista, et meil kõigil on omad nõrgad kohad ja puudujäägid. Nendel asjadel on aga võime sinu elu mõjutada vaid siis, kui neil seda teha lased.
