Mis on saanud kaine peaga suhtlemisest?

 (38)
Mis on saanud kaine peaga suhtlemisest?
Foto: Ester Vaitmaa

Näen õudusega, kuidas alkohol kuulub üha enamate pidude ja koosolemiste juurde... Praktiliselt kõigi. Kui keegi peaks sünnipäeva, kus alkoholi ei pakuta, peetaks seda imelikuks ja see on juba äärmiselt kurb. Juuakse lõuna- ja õhtusöögi kõrvale, televiisori ees istudes, väljas käies, saunas, rannas... Tean, et selle vastu ei anna kuidagi võidelda, kui inimesed tahavad oma elu purjus peaga mööda saata, siis lasku käia. Mind kurvastab eriti aga see, kui isegi paarid ei oska enam kaine peaga teineteise seltsis aega veeta.

Kohtusin eelmisel nädalal toidupoes hea tuttavaga, kel oli korvis kaks pudelit veini. “Külalised tulemas, jah?” küsisin viisakalt. Selgus aga, et tegelikult täiesti tavaline õhtu abikaasa seltsis, teevad süüa ja vaatavad veiniklaasi kõrval filmi. Pidasin pisut kummaliseks, et kas siis mõlemale kulub kohe terve pudel selleks, aga hoidsin suu kinni.
Paar päeva hiljem rääkisin juttu teise sõbrannaga, kes mainis, et peab poest mõned siidrid võtma — elukaaslasel vaba õhtu ja veedavad koos aega. Selge siis, paistab, et kui pole ammu saanud kallimaga koos kvaliteetaega veeta, tuleb seda teha kerge promilliga.
Mulle hakkas meenuma rohkelt juhtumeid ka minevikust, kui mu sõbrad-tuttavad veetsid iga õhtu kallimaga alkoholi limpsides, justkui ei oskakski enam kaine peaga teineteise kõrval olla või millestki rääkida?

Arutlesin siis mehega, et miks nii paljud inimesed lisaks väljas ja pidudel käimisele ka kodus pidevalt alkohoolseid jooke tahavad pruukida. “Eks see on mõnus ja aitab lõõgastuda,” vastas mees, kes ka ise aeg-ajalt õhtul õlle avab. Mainin kohe ära, et mul pole alkoholi ja paari õlle vastu midagi, lihtsalt ma püüan aru saada, kust jookseb mõistlik piir. Kas see, kui abielupaar igal õhtul veinipudelile lõpu peale teeb, ei lähe siis juba liiale? Millal sai trendiks see, et oma elupäevad kallima kõrval tuleb sumiseva peaga mööda saata?

Tean, et paljud tunnevad end uues seltskonnas paremini, kui kerge promill on sees — see aitab häälepaelad valla, tõukab aktiivsemalt ja julgemalt suhtlema. Aga kui me oleme juba kellegagi mõnda aega koos olnud, siis milleks enam pudelist või purgist julgust otsida? Minu meelest on see pigem haige ja ebanormaalne. Jah, vahel on lahe koos uusi kokteile proovida ja ühel õhtul nädalas võib ju end mõnusamini tunda. Aga tulla mõlemad töölt koju ja pudelilt kork pealt võtta? Kui ma mõnda aega tagasi taarat käisin viimas, oli mu ees paarike, kelle kotis olid mõned mineraalveepudelid, paar karastusjoogipurki, terve virn õllepurke ja hiljem tassisid nad konteinerisse oma 5-6 veinipudelit. Ning ei, neil ei olnud külalised käinud — nad rääkisid omavahel pikalt ja laialt, kuidas üks või teine vein maitses ja mida “täna filmi kõrvale võtta” ja “homme pärast trenni juua”.

Alkohol osutab enamjaolt vaid karuteeneid ja seda on meie ümber meeletult. Aga kõige hullem on see, kui alkohol hakkab meid võõrandama partnerist ja perest. Kohutav on mõelda, et kindlasti on sadu, kui mitte tuhandeid paare, kes joovad veini ka siis, kui nende väike laps samas toas mängib. Mõelge lastele ka, kui nemad näevad, et nii see elu käibki, võtavad nad ju eeskuju. Kui midagi peaks kodus juhtuma, ei tohi kumbki teist autorooli istuda. Ja kui te olete kord vanad, siis ei ole teil verandal istudes mingeid vestlusi, mis algaksid sõnadega “Mäletad, kui me… ”, sest te lihtsalt ei saa koosveedetud hetki mäletada, kui te pidevalt purjus olete!