Kiusatud lapsele on see, kui kool viimaks läbi saab, uskumatult suur kergendus. Enam ei sõltu enesehinnang sellest, kas klassi liider, keda sa kas vihkasid või lihtsalt kartsid, suvatses sulle mõne sõnakese poetada ja sind niiviisi põrmust hetkeks kõrgemale tõsta. Enam ei pea kartma, et sulle pastakas selga kinni lüüakse. Et su kott aknast alla visatakse. Et sind pekstakse, lihtsalt niisama, heast peast. Kõik need päevad, kuud ja isegi aastad.

Ma püüan, aga ilmselt ei suudagi ette kujutada, mis sellise lapse peas toimub. Mis temaga vaimselt juhtub, kui tal kooli lõppedes füüsiliselt terveks on õnnestunud jääda. Üks pool on kindlasti rõõm, vabanemine, kergendus. Aga kui sa ikkagi oled harjunud inimeste seas käima kartlikult ringi vahtides, oodates iga hetk kas kolakat või lihtsalt sõnalist alandamist, mis ei pruugi vähem kibe olla, siis see ei saa jätta oma mõju avaldamata ka hiljem.

Ma võin rääkida oma loo. Aga enne ühe tuttava lugu. Kaheksandas klassis ütles talle klassiõde: tule aga homme ka kooli ja ma lõikan sul juuksed maha, ma võtan kodust käärid kaasa. See tuttav järgmine päev kooli ei läinud. Ta ei läinud enam üldse kunagi sinna kooli, lihtsalt keeldus, istus kodus ja nuttis.

Vanemad leidsid talle uue kooli, aga siiani ei oska ta ähvardustele reageerida, ta oskab ainult põgeneda. Ja tal on maailmatu pikad juuksed, mida ta lubab kasvatada elu lõpuni. Juuksed ongi tema vastus vägivallale, vastus sellele kääridega tüdrukule. Ja ta tunneb, et ta peab niimoodi “vastama” elu lõpuni.

Minu lugu. Seitsmes klass, klassiõhtu. Meie klassis kedagi otseselt ei kiusatud. (Samas, kust võin mina teada!? See, et mul sellest aimugi polnud, ei tähenda, et vahetunnis kooli koridorisoppides või pärast kooli, kas või koduteel, kedagi ei ahistatud.) Küll aga oli välja kujunenud liidergrupp (räägin tüdrukutest), kes eristusid ülejäänud neidudest sellega, et värvisid ennast rohkem ja käitusid üldse rohkem, noh, naistena. Võib-olla tekkiski lõhe “nende” ja “meie” vahel sellest, et meie huvid olid tsipa erinevad. Siiski peeti vastastikku üksteisest rahulikult lugu.

Ometi tekkis minul ühe teise “gruppi” kuuluva tüdrukuga konflikt. Vaidlus kõigest, täpselt ei mäleta, mille üle. Just enne klassiõhtut. Seda õhtut mäletan aga siiani ja see, mis seal juhtus, mõjutab mind tänaseni.

Ei, mind ei vägistatud, ei löödud, ei mõnitatud sõnadega. Üldse mitte. Juhtus nii, et kui uus laul kõlama hakkas ja poisid tüdrukute poole jalutasid, et neid tantsima võtta, suundus minu poole kolm klassi kõige popimat poissi. Ma ei uskunud oma silmi — ühest oleks täiesti piisanud ja üks neist mulle ka meeldis. Loomulikult arvasin, et kui nad avastavad, et neil on ühine sihtmärk, suundub kaks neist teiste tüdrukute poole. Kuid nad liginesid mulle, üksteist nügides ja kihistades.

Minu ette jõudes tegid kõik kolm kerge kummarduse ja vaatasid mulle otsa. Olin ülimalt segaduses. Siis pahvatasid poisid kõva häälega naerma ja läksid kõik teiste tüdrukutega tantsima.

Istusin täiesti tardunult. Mis see oli? Muidugi oli ka mu peotuju pühitud, siin ei aidanud sõbrannade lohutused. Läksin peagi koju.

Hakkasin klassiõhtutest kõrvale hoidma. Tagajärg on selline: siiani häbenen ma suuremas seltskonnas tantsida. Kui peoseltskonnas on nii üle viie inimese, ei tunne ma ennast kindlalt.

Olen püüdnud mõistust appi võttes endale selgitada, et täiskasvanud inimesed, minu sõbrad või head tuttavad, ei kujuta endast mingit ohtu; ka võõrad hakkavad mind vaevalt mõnitama. Jah, mõistus saab aru, aga peol ripun ikka kiivalt oma partneri küljes ja üksi minna ei julge sootuks.

Õige mul asi, võite öelda ja ütlesin ka mina endale, ei pruugi ju üksi peole minna ja korras! Aga kui tead, millest see hirm tuleb, siis hakkad ihaldama seda tunnet, mida enam ei mäletagi — mis tunne on lõbusa seltskonnaga ühinedes mitte karta, mitte otsida salakavalaid pilke sinu suunas, mitte oodata midagi halba.

Lisaks arvasin veel tükk aega pärast puberteeti, et mehed teevad suhetes naistega alati ainult nalja. Noh, mõned vist teevadki, aga mitte kõik ja mitte alati, on ju. Oleksin meeste naljategemises siiani raudkindel, kui mitte ühel kokkutulekul poleks selgunud, et poisid polnud üldse ise selle peale tulnud. See tüdruk, kellega ma olin enne klassiõhtut vaielnud, oli otsustanud mind niimoodi karistada. Ja mõjus, oi kuidas mõjus, aastateks!

Aga kui selline, päris süütu juhtum klassiõhtul jätab inimese hilisemale elule tuntava jälje, hirmu, mida ei õnnestu kergelt maha raputada, mis juhtub siis inimestega, keda on koolis togitud, tõrjutud, pekstud, mõnitatud, alandatud? Ja mitte üks kord, vaid aastaid ja kõige tundlikumas eas, mil inimene, tema hoiakud ja reageeringud alles kujunevad?

On nad teistsugused kui need, kellel lapsepõlves selliseid kogemusi pole olnud? Ma arvan, et on küll. Peavad olema. Aga keegi meist ei taha ju tunnistada, et teda on koolis kiusatud. See on nii alandav. Siiani.

Käivad nad endiselt mööda seinaääri, et veidigi kindlust leida? Kardavad nad siiani suurt seltskonda ja pidusid? Kas teistest millegi poolest erinemine on neile siiani kohutav?

On nad ülemäära tundlikud kaasinimeste suhtes? Või just mõistvamad ja abivalmid, et nii endale turvalisus kindlustada? Või on just kiusatud need, kellest saavad hiljem türannid, kes naudivad nüüd omakorda teiste alandamist?

Kui sina oled kunagine tõrjutu, kas oled valmis oma arvamust välja ütlema? Keegi ei saa ju teada, et see juhtus sinuga, ja kool, õnneks, on ammu ja igaveseks läbi.