Alguses saime väga hästi aru, kui ta tahtis õhtuti kuhugi välja minna, kasvõi poodi või kinno. Vahest isegi soovitasime, et tuuluta end, mine lõbutse, me vaatame sel ajal last… Paar esimest korda see toimis, kuid nüüd kasutab ta meid lihtsalt. Ilona väljaskäimised on muutunud ööpäevapikkuseks — näiteks läheb ta reede õhtul välja tšillima ja saabub alles laupäeva õhtul. Mõnikord isegi pühapäeva hommikul…Aga siis on ta purjakil ja magamata, last ei saa tema hoolde jätta.

Siit ei tasu järeldada, et Ilona on halb ema — ei. Kui ta on pojaga, siis on ta maailma parim — teeb süüa, mängib ja jalutab palju. Aga lõbutsemine on tal veres. Teda kohe kisub reede õhtul välja! Igasugune lärm, muusika ja pidu on tema element. Kohe kui FB-s keegi kuulutab, et „täna võiks midagi teha”, siis tema on kohe platsis. Aga ta ei mõista, et meie ei ole kohustatud tema last hoidma.

Oleme sellest rääkinud, ta ei saa probleemist aru, hakkab nutma. Kurdab, et sellist elu ta ei tahtnud. Hakkab halama, et kõik on halb, lubab üldse välismaale tööle minna ja lapse oma vanemate hoolde jätta… Sellistel hetkedel saan aru, et olen halb sõbranna, kuid teisalt — minu jaoks on see muutunud talumatuks. Lapsehoidmise pärast olen jätnud korduvalt enda asju ära. Ükskord oli mul kohtamine kokku lepitud, kuid Ilonat ei olnud õigel ajal kodus ja olin sunnitud ta lapse kaasa võtma… Poiss oli küll ilusti vait, kuid see pole ju normaalne… On olnud kordi, kus Ilona on jälle peoringil, kuid mul sugulase sünnipäev — olen Ilona lapse samuti kaasa võtnud. Mõni sugulane teeb juba märkuse, et kelle laps see õieti on!?

Viimati, kui Ilonale rääkisin, et me siiski ei ole tema lapsehoidjad, tegi ta suured silmad ja nähvas, et mis sõbrad me oleme… Mulle tundub, et varsti me ei olegi enam sõbrad. Ta armastab väga oma last, kuid natuke vara on see tema ellu tulnud… Kurb on see, et Ilona mees ei tea asjast muidugi midagi. Aga midagi on valesti, väga valesti Ilona elus. Ma näen, kuidas ta end näljutab ja „sööb” õhtuks vaid ühe Fizzi. Ta oli kooli ajal tark tüdruk, kuid nüüd on ta maha matnud edasi õppimise võimaluse. Ta ise arvab, et talle piisab oma pojast, ta tahab olla ülalpeetav, kuid meie ju näeme, et see on tegelikult vale. Esimesel kohal on siiski peod, tšill ja vesipiip. Aga mis lapsest niimoodi saab?