Mis toimub kaugsuhetes tegelikult
Kui 15 aastat tagasi oli see pigem suur uudis, kui kellegi boyfriend läks aastaks vahetusüliõpilasena välismaale või eluaaslane asus tööle Eesti lähinaabruses, siis nüüdseks pendeldab suur osa mu tutvusringkonnast Eestis oleva perekonna või pruudi ning sõprade ja välismaal oleva töö vahet. Naised kolivad kaasa harva, olen täheldanud. Tavaliselt ei ole neil seal teises riigis midagi teha ning diivanipadjaks kaasa minna ei näe mõtet. Ainult siis, kui lennuaeg on juba 10h ning nädalavahetuseks enam Eestisse ei kannata tulla, kolib kogu seltskond.
Olen pidanud kuidagi normaalseks, et Eestisse jääv osapool elab teise äraolekul enda elu. Käiakse pidudel, vahel on ka teisi kaaslasi. Olen arvanud, et ju neil on omavahel mingid kokkulepped, sest mitmeks kuuks ära minna lootuses, et teine ootab, on ju totter. Üllatuslikul kombel avastasin, et päris nii see ei ole. Tegelikult elatakse nö kaksikelu, kus ühes riigis ollakse sellises pool-vallalise staatuses, aga teises riigis venib suhtekumm.
Välismaale kolimine lõhkus seitsmeaastase suhte
Käisime nimelt koos sõbrannaga hiljaaegu sõbral Rootsis külas, kes on läinud sinna teadmata ajaks tööle, kuid naise jätnud Eestisse. Tööalaselt on ta enamat kui rahul, kuid suhe veereb allamäge. Korra võetigi “aeg maha”, et järele mõelda, kuid siis otsustati ikkagi pingutada ning ollakse veel läbi häda ning Skype koos. Noormees on kogu aeg armukade, kui tütarlaps kusagil väljas käib, kuid samas saab aru, et too ju ainult tema järel kodus oodata ka ei saa. Napsise peaga tunnistas poiss, et võõrsil olles käib ta tegelikult teiste tütarlastega väljas ning kui aeg maha võeti, siis juhtus enamatki. Selle jutu peale lõi kaasas olnud sõbranna poisi seitse aastat kestnud suhtele matusekella.
Olin alguses sõbrannaga päri. Olgem ausad, Skype on tore vahend kaugel elavate sugulastega suhtlemiseks, aga suhte elus hoidmiseks jääb netitelefonist väheks. Õhtul seda kaissu ei võta ning majapidamistöödes ta ei aita. Siis tuli aga meelde, et ühed mu sõbrad on olnud sarnases olukorras, kuid ikkagi siiani koos. Nende elus sai otsustavaks küll fakt, et noormehe ühe Eestis käimise aja jooksul jäi tütarlaps lapseootele ning kuna ta tööl käia ei saanud, läks välismaale kaasa. Alguses elati küll mõttega, et “me natukeseks jääme”, aga nüüdseks on seal sündinud ka teine laps ning ostetud kodu. Kui just tegu ei ole Soomega, kust saab igaks nädalavahetuseks kodus käia, siis tähendab suhte säilitamine ikkagi ühele osapoolele kolimist, sain selgeks. Sõpra lohutasin siiski sõnadega, et kunagi ei tea kuidas elus läheb ning ärgu lootust kaotagu.
Ühisosa jääb väheks
Samas sain aru, et mida kauem üksteisest eemal ollakse, seda suurema tõenäosusega tekivad kõrvalsuhted. Ilmselt ei lähe tihti asi seksini, aga teistelt otsitakse lähedust küll. Ja ega sõbrad (kaasa arvatud mina), enamasti viltu vaatagi. Miks? Kaugsuhe on hullem kui lihtsalt vallaline või kehvas suhtes olemine. Vabana saad seigelda ning otsida teisi, kehva suhte saad lõpetada, kuid heast inimesest lahus olles oled samal ajal kinni, kuid ühist elu ka ei ela.
Mida siis teha, kui on hea suhe, aga samas tehakse hea tööpakkumine välismaale? Kas jätta minemata või siis partner vabaks lasta? Esimesele küsimusele vastaksin kindlalt EI. Uusi kogemusi tuleb saada, siia jäämine kõlab pigem alla andmisena. Teisele tuleb vastus igal paaril endal leida. Kindlalt toimivaid mustreid ei ole, sest ka kõige õrnema juuksekarva otsas rippuvad suhted on hiljem ikkagi toimima saanud. Ühele võib aga kindel olla — lahus olek on keeruline ning ilmselt tuleb selle säilimise nimel ka leplik olla ning mõne koha pealt teadmatust teeselda. Ühtlasi on ka vastus küsimusele, et mis toimub kaugsuhetes tegelikult!? — suur hulk teadmatust.
