Mitu elukaaslast on naise jaoks elu jooksul liiga palju?
….ilma, et talle nö “elukogenud naise”* silt külge kleebitaks?*loe: pingutatult viisakalt öelduna – sul on liiga palju mehi olnud, aga päris meesteõgija me ei taha näkku öelda.
Miks Eestis inimesed nii ruttu kokku kolivad, on ju kõigile teada — pangalaen odavam võtta või kallis üür lihtsam maksta. Naine, kes üksi pidamisväärset kahetoalist korterit üürida jaksab, võib ennast juba laias laastus edukaks pidada. Ehk sööb ta kuu lõpus liiga palju kartuli — ja makaronitoitu, ent tal on midagi mida paljudel naistel ei ole — valikuvabadus. Mitte elada koos mehega, keda ta tahaks ainult selle pärast, et muidu ta ei tule kuludega toime. Kurb, aga nii see on.
Üldiselt on Eesti mehed head. Nad mõistavad, et naise palk on tihti väiksem. Lisaks, tahame või ei, suur osa neist soovib naises ikka veel näha kodu hoidjat ja laste sünnitajat. Eesti naiselt ei oodata, et ta võrdväärselt teeniks. Rääkimata siis rohkemast.
Mu esimene elukaaslane teenis hästi. Kuigi käisin tollel ajal ülikoolis, arvas ta, et see on lihtsalt mu hobi. Täiesti tore mees oli, aga minu kui naise rolli kohta arvas nii: “Õpi mida soovid, aga nagunii jääd sa ju lastega koduseks. Mulle selline asi väga meeldiks ja ära muretse, mina teenin ju hästi. Minu naine ei pea kunagi töötama!”
Mulle selline asi kohe üldse ei sobinud. Laste saamine oli tore mõte, aga ma ei näinud ennast läbi elu lihtsalt kodus istumas ja järelkasvu eest hoolitsemas. Lisaks kubises lapsepõlv õpetlikest näidetest, kuidas kokkuvõttes jäävad lapsed paljudel juhtudel naise enda kasvatada. “Mida paganat ma küll siis teeksin?” küsisin endalt. Hariduseta, töökogemuseta? Otsustasin ülikoolis käimist jätkata ja otsisin hiljem hea töö. Minu nö iseseisvumine meid lõpuks lahku viiski. Tülitsesime selle pärast palju. Tema ei mõistnud, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, et ta pere maha jätaks. Mina ei suutnud aru saada kuidas ta tahab et tark naisterahvas juba noorelt kogu tööalasest eneseteostusest loobuks. Ega ma teda kokkuvõttes süüdistanud, kui ta lahkuda otsustas, sain aru, et nägime enda rolle liiga erinevalt ning pikaajaliselt sellest suhtest midagi head ei tuleks.
Kaks järgmist kooselu olid lühikesed. Sain mõlema puhul ruttu aru, et päris palju jääb puudu. Esimese puhul ajas meid kiirelt kokku elama just see vana hea “koos on kergem”. Mu sissetulekud olid tollel ajal madalamad ja tundsin kergendust kui keegi tahtis minuga koos elada. Ent mõne kuu möödudes sain aru, et ainult sellistel alustel loodud suhe ei tööta ja kolisin ikkagi ära sõbranna juurde. Ei kahetsenud ka hetkeksi. Elasime sõbrannaga toredat vallalise elu, jagasime kulusid ja saime kenasti rahagi kõrvale pandud.
Mõni aeg hiljem juhtus aga, et leidsime sõbrannaga koos endale nö uued mehed. Nemad otsustasid päevapealt koos Taisse seiklema minna ja nii jäin sinna korterisse üksi. Kuna mu boyfriend otsis ka kohta, kuhu minna, tundus loogiline, et elame siis koos. Õige pea sai selgeks, et otsus ruttu kokku kolida ei olnud vale. Nimelt sain kiiresti teada, et me ei sobi üldse kokku elama. Erinevalt esimesest elukaaslasest olid rollid täiesti teisipidi nihkes. Väga paljud asjad olid minu kanda. Alates toidu kojutoomisest kuni korterimaksete arveldamisega. Tundsin, et täiskasvanud inimest ma ümber kasvatama ei viitsi hakata ning asju “selgeks tülitseda” ka mitte. Otsustasin, et ka see suhe ei ole minu jaoks janiii elasingi paar aastat täiesti üksi. Nautisin olukorda, tegin seda mida tahtsin. Praeguse elukaaslasega kolisime umbes pool aastat tagasi kokku võrdsetel tingimustel. Maksame kõike pooleks. Tema remondib, mina vaatan, et kodu päris tolmu alla ei mattuks. Vahel teeme asju ka vastupidi, kui teisel kiire. Tunnen, et mind ja mu panust meie ellu väärtustatakse.
Kuniks mu sõbranna ühel päeval küsis: “Noh, teil ikka kõik kenasti? Loodan, et see praegune jääb siis pikemaks püsima!” Kõlas veidralt. Ei olnud ma selle peale tulnud, et kolm lahku kolimisega lõppenud kooselu võiks olla mingi eriline või teravustamist väärt tulemus
Ei ole mul ju lapsi, ei ühist pangalaenu, mida meeletult jagada. Isegi kui oli armastus, ei olnud tunnet, et suhe ka aastaid töötaks. Mis vahe siis, et kas neid on kaks või kümme, peaasi, et ma kokkuvõttes ise õnnelik olen ja lõpuks selle leian, mida vajan? Selline oli lihtsalt minu tee hea suhteni. Ja omamoodi hea isegi, sest seda enam hindan inimest, kellega täna koos olen ja kavatsen kokku jäädagi.
